LIIGA HALL

Praegu on vist kõige raskem aeg aastas. Süda igatseb kevadet nii väga aga üle päeva sajab paksu lund ja külm poeb justkui iseenesest veel sügavamale naha alla. Ma olen väsinud ja kurb.

Mis sest, et päike paistab ja ahjus on tuli. Ei taha olla kodus, ei taha olla ema, ei taha olla naine. Haigus on majas ja paha on olla. Must on olla, sest ei jaksa tolmuimejat kätte võtta. Mitmepäevane peavalu ei anna järele ja normaalset toitu teha ei jaksa, sest iga pealiigutus ja suunamuutus vajab silmade sulgemist. Ma tean, et hakkab parem, kui see põrandapudi kaob ja soe supp kosutab aga lihtsalt ei jaksa. Mitte midagi ei taha. Ja ma pole ainuke. See on selline aeg aastas.

Natuke aega tagasi oli natuke hullem. Haigust ei olnud aga meeleolu oli nii miinuses, et lihtsalt ei tahtnud eksisteerida sellises olekus. Keeruline on, sest nii paha on ja tahaks lihtsalt kiiret lahendust aga kuna see olemine kujunes mitme kuu jooksul, siis vähemalt nii kaua võtab aega ka sellest välja tulemiseks. Ja ma proovin. Praeguses olekus on raske igapäevaselt enda jaoks midagi teha ja sellest rõõmu tunda, kui miski eriti ei liiguta aga hetkel kirjutamine nagu tõmbaks mu hammasrattaid natuke käima, mis on vist hea tunne.

Ükspäev õhtul hilja käisin Elamus Spaas. 21+. Nädala sees. Vähe rahvast, kõik täiskasvanud. Soojus. Kuulasin aurusaunas maastikumuusikat, pikutasin raamatunurgas, määrisin end mudaga, kui kõik teised külastajad saunarituaalil osalesid. Kaalusin ka 8-kraadisesse basseini hüppamist aga oli liiga hilja, sest ma olin juba täiesti sossu ega tahtnud sellest tundest loobuda. Natuke hakkas parem. Ja siis ükspäev käisin Marimetsa matkarajal oma aju tuulutamas, sest mul oli seal üleval täiesti umbne kõik. Ootasin, et see aitab mind rohkem, täidab mu hinge ja südant rohkem aga ju need on siis nii kuivad praegu, et täielikku rahulolu üks matk ei saagi anda. Rabaväli oli muidugi imeline ja nii mõnus külm oli. Selline turvaline külm.

Mul on hea meel, et ma ei pea kuidagi teesklema või varjama seda kõike. K eest. Rääkisin ausalt ära ja ilma suuremate emotsioonideta, mis tegelikult ongi suhteliselt tuhmid praegu ning ta on täiesti mõistev ega eelda, et mul naksti parem hakkab pärast spaaõhtut või teatrikülastust. Ta saadab mu aprillikuus pea nädalaks omaette puhkama ja päris ausalt ei jaksa seda ära oodata. Vaimselt ei jaksa. Selle pärast korraldan endale aeg-ajalt üksiolemisi. Tahan olla ise.

Ma teadsin kirjutamist alustades, et täna tõmban tolmuimejaga toad üle, tuulutan ja teen püreesuppi (pakist küll, aga ikkagi). Siis hakkab natuke parem. Pärast seda taastun ilmselt tund aega diivanil ja joon vett aga vähemalt on toas värske õhk.

Advertisements

EELKEVADPUHASTUS

Mõnikord on mul lihtne end maailma asjadest ja teiste inimeste valust distantseerida aga mõnikord ei oska ja olen väga tundlik raskete tunnete suhtes ega suuda end sellest välja raputada.

Siis ma proovin uurida, kas see on juhtub regulaarselt või mõjutavad muud faktorid. Kas see on põhjustatud tsüklist või tühjast tassist või tekitab miski muu stressi? Mida ma saaksin selle suhtes kohe ette võtta või kas on üldse vaja kohe praegu midagi teha? Tavaliselt soovin ikkagi kohe midagi ette võtta. Juua teed, kirjutada, jalutada, lugeda ilukirjandust, et mõtteid eemale saada. Mõnikord on vaja lihtsalt läbi tunda aga praegu ma ei taha, sest need asjad pole üldse minuga seotud. Praegu on mul mitu faktorit korraga: tass on tühi, liiga palju infomüra ja vähe loodust.

Ma olen aja jooksul liiga palju infokanaleid enda ümber kogunud ja eile tegin korralikku puhastust. Eemaldasin sotsiaalmeedias enda jälgimisest enamus kontosid, kanaleid, gruppe, mis mulle enam midagi ei anna ning pigem tekitavad mingil määral stressi, kas siis oma sisuga või on see mu enda tekitatud stress, et ma pean vaatama või lugema, mis siis, et ei meeldi või enam ei huvita, sest olen jälgija ja pean justkui toetama või muu selline fabritseeritud põhjus, millel pole tegelikult mitte mingisugust alust.

accurate

Natuke kergem on aga midagi on veel vaja. Pärast K reisilt tagasitulekut veebruari alguses pole ma ikka ühtegi kosutavat matka ette võtnud aga loodan sellel nädalavahetusel minna. Siht on Marimetsa looduskaitseala. Ootan väga külmas looduses jalutamist. Mulle väga meeldib jäine tuul põskedel ja pärast ülessoojenevad reied. Nii karastav! Karastamise teemal mõlgub mõtteis ka taliujumine, mida Raili mulle väga veenvalt jutlustab aga ma päris valmis vist veel pole. Ehk järgmine talv? Tassi täitmise ja poputamise nimekirjas on ka spaakülastus. Ohh, kuidas ma igatsen vee sees olesklemist, soojas saunas unelemist ning hoolitsustes ja massaažides mõnulemist. See annaks mulle elu tagasi, kuigi tegelikult on praegu päris mõnus ja tasakaalukas.

Kui ma muutun eriti tundlikuks raskete asjade suhtes, mis minuga otseselt seotud pole, siis on üsna viimane hetk enda eest hoolitsema hakata. Jälle. Ühest küljest oleks hea, kui igasse päeva-nädalasse-kuusse oleks planeeritud enesehoole aeg aga tihtipeale on see koht just see, mille arvelt muid asju teha. Pole lihtsalt kujunenud prioriteediks ja siiani on natuke imelik üksi jalga lasta, et oma hinge toita. Samal ajal tean, et see pole mingi probleem mu lähedastele ja pole aus oodata, et partner või keegi teine mulle aja kandikuga ette tooks. Ise teen.

Ühesõnaga. Olen jälle väsinud ja asjad, millega puhanuna suudan suurema kahjustuseta toime tulla, on praegu eriti raskeks koormaks ning alati ei ole enda heaolu nimel võimalik neist täielikult hoiduda ka. Niisiis, kirjutan oma teraapiaks, lähen joon piparmünditeed ja loen raamatut, õhtul lähen välja ja saan sutsu jalutada ka. Ja miskine kultuurielamus on ka programmis sees, loodetavasti ka hea toit.

Ja ilmad on soojemad ja kevad terendab ja. Sel aastal on meil eeldatavasti suuremad muutused ka toimumas. On, mida oodata ja mille üle headmeelt tunda. Lihtsalt, ei ole hea pea ees üleni selle sisse hüpata ja kõik muu unustada, sest tulevik tõotab midagi. H e t k e s on elu.

KEHA JA VAIM

K reisi algus langes minu jaoks väga õrnale ajale – kõik mu emotsioonid ja tunded said korraliku võimenduse juurde ning kuigi see oli väga rusuv, siis ma olen tegelikult tänulik, et sain võimaluse kõigi maailma asjade pärast nutta. Nutsin vist kõigi asjade pärast, mis mind üldse kunagi kurvastanud või kehvasti tundma on pannud. Kõik lihtsalt tilkus silmadest välja, niimoodi ühtlaselt.

Pärast selle möödumist olin äkki nii väge täis. Trennis hakkasin end niimoodi pushima, et midagi hullu, sest selle eelneva stressi sees oli mul tunne nagu ma oleks lakkamatult söönud ning number, mille üle ma aasta lõpus rõõmustasin, oli sujuvalt haihtunud. Natuke oli paha tunne enda pärast aga siis võtsin end kokku ja hakkasin tund aega kardiot uhama ning pärast seda kuskil 30-40 minutit jõudu tegema. Praegu on fookuses kõhulihased (nagu alati), siis selja- ja rinnalihased, reie siseküljed ja tuharad ning kerelihased. Korsetilihased? No need, millega kerepöördeid tehakse. Köiega, mille otsas on 10 kg. See on mu lemmikharjutus, sest jõud tuleb kiiresti ja kõhul on nii hästi muutuseid näha.

• ülemine 2014. aasta suvel pärast ühte rasedust ja enne diastaasiharjutustega alustamist
• alumine kaks rasedust hiljem jaanuaris 2019
kõht on lõdvestunud ja kaal mõlemal pildil suht sama ning toredasti on üleliigset rasva aga palun märgake, kuidas naba kuju ja asukoht on muutunud
flexing

Kõhulihastega on praegu nii, et kõige ülevalt on päris hästi kokku tõmmanud aga alumised veel üsna avatud. Ma pole iga päev harjutusi teinud ning et kiiremaid tulemusi saada, peaks matil tegema 2-3x päevas ning lisaks sama palju hingamisharjutusi. Aga vähemalt midagigi eks! Pats-pats õlale.

Läksin nii sujuvalt trenniteemale üle aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis sellest, kuidas depressiivses meeleolus ei tohiks üksi eemale tõmbuda. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, et tundsin end üksijäetuna ja tõrjutuna ning kuigi ma teadsin, et see pole tõsi, siis mõnikord on väga lihtne oma aju uskuma jääda. On oluline teada, et aju võib meile vabalt valetada ka ning väga-väga oluline on mitte üksi jääda. Teise täiskasvanu kohalolu võib enesetunnet niivõrd palju parandada ning see on ka teaduslikes uuringutes välja tulnud. Tunne, et me oleme tõrjutud või kuidagi väljajäetud, annab ajule sama signaali, mis siis, kui meil on füüsiliselt valus. Päriselt on valus noh. Ja seda valu aitab leevendada teise inimese lähedus, ka võõra inimese kohalolu. Sama mõju on täheldatud ka füüsilise valu puhul.

Ehk siis, kui sul on valus – olgu see vaimne või füüsiline -, otsi kontakti teiste inimestega. Kasvõi kohvikus, võõraste inimeste seas raamatu lugemine aitab. Mina sain leevendust, kui mu maailmaparimÕde tuli lapsi hoidma, et ma trennis saaks käia ning siis tuli nendel päevadel ka, kui meil kokkulepet ei olnud, et lund rookida! Teate, kui suur majapidamistöö see lumerookimine on või? Just tõstsin rõdult vähemalt 15 cm paksuse lumekihi ära näiteks. Teine kord selle talve jooksul.

Mõnus oli, kui mu maailmaparimSõbranna paariks ööks meile tuli. Lihtsalt see kohalolu on juba nii hea. Ei pea otseselt suhtlema aga nii hea kui on neutraalne või heatahtlik presence kuskil läheduses. Olgu see teadmiseks ka neile, kelle lähedane või tuttav on depressioonis või üksik või kurb. Parim viis, kuidas aidata, on tema juurde minna või teda oma tegevustesse kaasata. Ka siis, kui ta väidab, et ta ei taha ning tahab üksi jääda. Ei, kui inimene on nädalaid eemale tõmbunud, siis tuleb näha selle depressiooni taga inimest, kes vajab abi. Muidugi iga keiss on omamoodi, tasub ikkagi inimese soovidega arvestada ning näha, millal on sobilik teda tegevustesse kaasata ja millal see pole mõistlik.

Lihtsalt, olgem tähelepanelikud üksteise suhtes. Ja iseenda suhtes.

JÕUAN

Pean vajalikuks mainida, et minuga on kõik korras. Olen ühes intensiivses protsessis ning kirjutamine aitab mind tohutult. Võiks argumenteerida, et kas on vaja seda siis avaldada aga jah. On vaja, sest ka see aitab. Tihti loen ma oma teksti mitu korda läbi, iga kord erineva inimese pilgu läbi ja vahel kõnetab kedagi nii palju, et tunneb tahtmist enda kogemust jagada, mis on minu jaoks hin-da-ma-tu. Mulle meeldivad kogemused – isegi kui on raske ja kurb, tõusen sellest kõigest alati kõrgemale. All is good.

Üleeile tundsin nii teravalt, et minu kohalolu ei taheta. Tegin süüa ja üks hetk hakkas nii raske, et ma pidin maha istuma ja hingama, pisarad lihtsalt voolasid. Ma tundsin end üksi ja inimesed mu ümber on ükskõiksed. See kestis kuskil viis minutit ning kogu selle aja jooksul ma teadsin, et see pole tõsi. Aga tunne oli nii tugev. Sama reaalne nagu see, kuidas ma täna öösel sadamakailt väljuvale väikelaevale hüppasin. Ma tundsin, et ma olen unustatud ja see sügav üksilduse tunne on täiesti juuretasandi hirm. Selle pärast see mind niimoodi raputaski.

Olen sellistes tunnetes varem ka olnud ning kaldunud destruktiivsele käitumisele. Alkohol, tubakas, kohv, kohutav toitumine. Õnneks need põgenemistaktikad enam ei tööta. Vähemalt mitte nii nagu ma tahaksin. Tahaksin shotte võtta aga mitte purju jääda, tahaksin suitsetada aga see on nüüd nii mõttetu tegevus, mis pigem tekitab kehva tunde kui rahustab. Tahaksin lakkamatult kohvi juua aga olen kohvi joomisest teinud endale erilise hommikurituaali ning ei soovi seda rikkuda ning toitumine. Ma kas nälgin või söön niimoodi, et ma ise lõpuks ei mäleta mida ja kui palju ma üldse söönud olen. Tunnete eiramine kõik.

Need kõik kõlavad väga kurvalt ja tekitavad kindlasti muret. Aga ma näen siin tervenemist. Kuidas endaga tervelt toime tulla, ilma et peaks end tuimestama või alla suruma. Kuidas olla iseenda suurim toetaja, kuidas olla hea ja hooliv ja leebe. Päris tihti kuulen end peas sõnu, mida ma ütleksin kellelegi teisele, kui nad end liiga karmilt kohtlevad. Olen harjutanud.

Täiesti okei on neid tundeid tunda ja vahel ongi raske. Vahel oledki rohkem udupea ja vahel vallutad maailma. Need vahelduvad kogu aeg ega jää lõpmatuseni kestma. Kõik on okei. Kui sa muretsed, et pesu jäi ööseks pesema panemata, siis see on okei. Köök jäi sassi, see on okei. Vihastasid – okei. Sa tegelesid kõige muuga ja mitte sellega, millega oleks võinud, sest sa tahtsid hoiduda mõtlemisest ja pärismaailmas olemisest. See on okei. Aga vaid kuhugi maani, eks. Sa tead, et üks hetk sa tõused, tangid oma keha ning võtad ette kõik ülesanded, mis sa endale mõistlike ootustega seadnud oled ja teed endale pai, kui kõike ei jõudnud, sest vaata, kui palju sa jõudsid!

Ja see tunne – ühtaegu nii kadedus kui vimm, see ei tähenda, et sa oled kuidagi nõme või tänamatu. See ei tähenda ka seda, et sa ei ela kaasa teiste rõõmule ja elevusele või et sa soovid kellelgi olemist kehvemaks teha ja sa ei pea selle pärast end süüdi tundma. See on lihtsalt üks tunne ja sa tuled sellega toime. Oskad selle lahti harutada ning näha, et selle keskel on üks eeterlik ja õrn olend, kellel on unistused, mida ta ei julge unistada. Ja siis sa vaatad seda hirmu lähemalt. Lubad tal nii lähedale tulla, et tung kõrvale põigata ja ära joosta on määratult suur aga sa hoiad end ja näed, et see on vaid tühi kest.

Sa oled hea ja armas. Ja toetatud ja hoitud ja mina olen ju alati sinuga. Ja kuulan.

Näed. Juba loovus voolab ja ravib.

AJUPUUKS

Kohe-kohe sisenen ühte kogemusse, mis pole minu jaoks täielikult võõras aga nüüd on asjaolud natuke teised. On talv, on rutiin, on kolm last. Mitte suvi ja lebo, rasedus ja üks väikelaps. Olen sutsu ärev, natuke värisen aga ma ei teagi, mille pärast täpselt. Võib olla mitu asja korraga? Selgemaks on vaja mõelda igatahes.

Sest K läheb pikaks ajaks ära, sest ma jään “üksi”, sest ma pean rohkem vastutama, sest lihtsalt on võõras ja muutused teevadki ärevaks. Sest ma soovin, et Kl oleks turvaline ja lõbus ja saaks korralikult oma soojapatareisid täita. Sest ma soovin, et ma jään mõistuse juurde ning leian aega enda eest hoolitseda ning olla parim variant iseendast. Mitu eluliselt olulist väljakutset ja kuigi ma näen, et kõik laabub ja elu on ilus, siis ma sel uuel aastal olen päris palju enda muret maha surunud ja hirme ignoreerinud. Või üritanud.

Sellises pearuumis viibimine kutsus täna hommikul esile korraliku ajupeeru. Olen justkui väga rahulik ja tasakaalus aga päris palju on neid kärsituse momente. Ühel hetkel suudan väga hästi keerulisi olukordi hallata aga järgmisel hetkel lihtsalt nähvan täitsa lambist, kuigi täiesti normaalselt saab ka lapsi riietuma suunata. Lapsed on õnneks väga andestavad – üks näiteks puhastas enda initsiatiivil eile köögis laua, beebitooli ja põranda ära, millest oli oi-kui-palju abi.

Aga see ajupuuks. Viisin lapsed lasteaeda ämma autoga (sest meie oma on hoolduses) ja ma ei saanud kohale jõudes auto eest võtit ära. Üritasin käivitada – ei saanud. Ok, tegelen sellega pärast, lähen viin lapsed enne lasteaeda. Tagasi tulles proovisin kõike samamoodi aga rohkem edasi ei mõelnud ka, sest vaimusilmas olin juba ammu bussi peal ja noorim laps kaenlas kodu poole marssimas. Peas küpses plaan keegi sõbranna autoga appi kutsuda, et krokodillidega käivitada, sest sellel autol on akuga viimasel ajal teema. Loogiline ju, et ta just siis mind reedab, kui ma lasteaeda jõuan ja just sellel hommikul, kui ma telefoni koju olen jätnud! Nagunii Murphy!

Näete, olin juba eos selliselt meelestatud ja omaarust ei lasknud sellel enda tuju väga alla viia aga aju ka korralikult tööle ei pannud. Õnneks Nõmmel elav sõbranna oli täna varem ärganud ja tõttas mulle appi oma autoga, millel ainult tagauksed lahti käivad. Sõitsime siis lasteaia juurde tagasi ja sõbranna vaatas olukorda teise pilguga. Vaatas võtit, vaatas automaatkäigukangi, lükkas selle D pealt P peale ja käivitas auto. Hurraaa, vaagnatäis piinlikkust mulle! Söön seda veel pikalt. Storytime over.

Et selliseid olukordi rohkem ei juhtuks ning et ma tuleksin toime igasuguste tunnete ja mõtetega, võtsin eesmärgiks iga päev 2-10 minutit mediteerida. Lihtsalt võtta endale aega, et vaadelda neid vältimatuid tundeid ja möödakihutavaid mõtteid, tuua end iseendasse tagasi ning saada pearuumi rohkem selgust, hinge rahu ja südamesse usku. Kaks kuni kümme minutit päevas ikka leiab.

Kõik saab olema hea ja turvaline ja õpetlik ja nii-nii väga rahuldustpakkuv ja rõõmustav. I got this, yes?

KODURUUM JA PEARUUM

Ma istun probleemi sees ja sain sellest päriselt aru alles praegu. Olen varem ka rääkinud, kuidas mul on millegipärast keeruline kodu järjepidevalt korras hoida ja kuidas ma tunnen, et meil on liiga palju asju. Vahepeal võtsin KonMari meetodil korrastamise ette aga ei viinud seda lõpuni ning nüüd ma just vaatasin ühte teemaga haakuvat videot, kus umbes sellisest asjast räägitaksegi. Ja kuna sellele lähenetakse rohkem vaimse tervise poole pealt, siis see lõi mu veidi selgemaks.

Ma istun ja mõtlen ja mitte midagi ette ei võta, sest kõik varasemad püüdlused on läbi kukkunud. Ikka ja jälle vajun rööbastelt maha ning kuidagi enam peale ei saa. See võib kõlada tobedalt, võiks ju lihtsalt kätte võtta ja tegema hakata ning päris tihti mul asjad niimoodi käivadki – võtan kätte ja teen. Pole vaja ennast sundida ega midagi vaid kõik lihtsalt tuleb ja kulgeb hästi loomulikult. Nagu praegu trenniga. Igalt poolt otsin neid hetki, kus ma saan trenni minna ja lepin Kga juba varakult kokku ning ma ei ole tundnud, et ma pean end trenni vedama. Lähen alati reipal sammul.

Aga see korra hoidmine on millegipärast teine teema. 2016. aasta lõpus tuli see mul loomulikult ja ma olin nii õnnelik. Rutiin oli paigas – Jarl magas kindlatel aegadel, voodi oli alati tehtud, köök korras ja puhas, nädalamenüü paigas, nii et toidu tegemine oli ka nii lihtne ning kui K ja Säde koju jõudsid, siis oli toit juba kaetud laual või kohe-kohe valmimas. Ja ma ise olin end üles sättinud lihtsalt niisama, end meikinud, võib-olla isegi kleidi selga pannud ning selle peale veel põlle ka. Ja see oli lõbus ja lahe ja seda enam pole.

Mis siis oli, mida praegu pole? Minu sees. Mis mind siis toetas ja hoidis? Miks ma ei suuda korda hoida ning seeläbi olla palju selgemas pearuumis, teha ükskõik, mida palju järjepidevamalt kui ma siiani teinud olen? Praegu suudan ma järjepidev olla asjaga, mis koduga seotud pole – trenni jaoks lähen mujale ning seal on mul täiesti selge, mida ja millal ma teen. Kuidas ma saan kodus samamoodi teha ja nii, et see oleks minu jaoks jätkusuutlik?

Praegu on mul esimene mõte vabaneda neist viimastest asjadest, mida meil enam vaja pole või mida pole üldse kasutanud. Seejärel mõelda hoolikalt allesolevatele asjadele asukohad ning siin tuleb väga kasuks just KonMari meetod, sest ma märkasin, et kui asju sorteerida ja paigutada kategooriate järgi, jäävad asukohad palju paremini meelde. Kui teha läbisegi, näiteks ühe toa kaupa, kus on nii riideid, ehteid, pliiatseid ja muud mudru, siis ülevaade asjadest põhimõtteliselt puudub.

Kui on neist asjust lahti saadud, on oluline seda korda ka hoida ja ma ausalt tunnen, et ma konkreetselt ei viitsi. Kraanikaussi koguneb liiga palju, enne kui sealt nõud masinasse jõuavad ja pesurestil ripuvad riided liiga kaua, enne kui nad voldituna kappidesse jõuavad. Miks see nii raske on? Ma siiralt küsin. Asi pole otseselt laiskuses, sest ma tegelt viitsin ja jõuan ja tahan teha küll aga millegipärast tundub see kõik mulle praegu nii mõttetu. Samal ajal ihkan kogu südamest korras kodu ja seeläbi selget pearuumi, et saaksin oma ajupotentsiaali päriselt kasutada.

See kõik paneb mind igatpidi (üle)muretsema ja mõtlema, kuidas ma niimoodi lastele eeskujuks olen ja neile parimat pakkuda saan. Olen teadlik, et mul on ka partner, kes panustab aga räägin praegu iseenda siseheitlusest, millega ma olen no ikka liiga kaua heidelnud ja ma tunnen end äratüüdatuna juba. Kaua võib ja kas juba saab ka. Alati vabandused ja põhjuste otsimised ja püüdlused ja läbikukkumised ja argh! Lähen kettasse ära.

Ei lähe. Ei jaksa mõelda enam lihtsalt. Lähen magan ja loen hommikul uuesti üle. Kellelgi häid sõnu ja praktilisi nõuandeid? Oma kogemusi?

HEA AASTALÕPP

Täna on olnud üks väga mõnus päev. Tähtis päev.

Hommikul ärkasin, sest Biik ärkas. Kell oli tegelikult juba peaaegu üheksa, nii et päris hea. Aga ilge uni oli ikkagi. Tegin lastele hommikusöögi, istutasin nad laua taha ja läksin viskasin end K kõrvale pikali ja ütlesin, et minu kord. Ja siis ma magasin kella üheni. Siis pidin ka tegelikult end voodist välja venitama, sest vist olin natuke üle maganud?

Aga võib olla polnud ka, sest jäin eile trennis esmakordselt matile magama. Kedagi teist saalis parasjagu polnud, muusikat ei mänginud, ventilatsioon uhas ja ma natuke puhkasin silmad kinni. Kaks või viis või kümme minutit. Ma ei teagi. Õnneks olin ma enne oma jooksud ja selja-õla-reie-tuharalihased ära teinud ja ju ma siis rohkem ei jaksanud. Tavaliselt lähen kohe pärast jooksu matile aga ju ma siis väsitasin end enne ära. Isegi duši alla oli raske end vedada ja siis veel riided ka selga panna.

Trenni tegemine on mu elus päris kõrgel kohal praegu. Kui juunis alustasin, siis keskendusin jõutrennile. Investeerisin personaaltreenerisse (Liis Arula, kelle üks Instagrami post mu pühade ajal ka trennilainele häälestas), kellega kohtusime viis korda, et panna paika harjutused ja raskused. See on mulle nii palju rohkem enesekindlust juurde andnud ning nüüd olen iseseisvalt trenni teinud. Kaalunumber alguses ei muutunud aga muutuseid oli tunda ja peeglist näha. Kõiki liigutusi oli aina kergem teha, keha üle oli suurem kontroll ning peeglist võis väljajoonistuvaid lihaseid näha. Rõõmustasin täiega aga augustis jätsin pooleli kuskil pooleteiseks kuuks, sest ma-ei-mäleta-miks.

Oktoobris alustasin uuesti ning kaalunumber polnud ikka muutunud. Ma oskan väga hästi kaalu hoida aga ei raatsi vähem süüa. Tegelikult eriti ei julge ka, sest võin kogemata endale peavalu saada, nii et pidin siis hakkama rohkem kaloreid põletama. Võtsin kavasse intervalljooksu. Kuskil 30-40 minutit lindi peal vaheldumisi jooks ja kõnd, sageduste pikkust suurendades: 30 sek kõndi -> 30 sek jooksu, 1 min kõndi -> 1 min jooksu, edasi 2 minutit, 4 minutit ja siis tagasi kaks, üks ja pool ning vastavalt enesetundele veel 5-10 minutit kõndi. Ja see on asjad liikuma pannud! Lihased joonistuvad veelgi paremini välja, ka kõhu peal mõnulenud rasv on hakanud vähenema ja näha on isegi kõhulihaseid. Hahahaa, sellele mõeldes läheb tuju nii heaks!

Ja tänase päeva teeb eriti mõnusaks see, kaalunumber algas lõpuks kuuega, wooo! Jõudsin aasta lõpuks eesmärgi täita. Kuna ma olen 70 ja 72 kg vahel siin pendeldanud, siis see muutus rõõmustab mind väga. Nüüd on viimaks tunne, et tõesti töötab see värk ja niimoodi, et mul päriselt ka hea olla. See vajab märkimist, sest mu kõiksugused varud on üsna otsakorral olnud ning keha annab sellest päris teravalt märku. Üritan siin siis tasakaalu leida ja enda keha tähelepanelikult kuulata.

Mõned aastad tagasi ütlesin, et jõusaal pole üldse minu teema ja ilmselt ei hakka kunagi olema ka. Uskusin seda tol hetkel täiesti siiralt aga no vot siis. Hakkas täiega meeldima hoopis. K mäletab samuti seda vestlust ning talle meeldib seda mulle aeg-ajalt meelde tuletada. Eriti siis, kui ma sära silmis oma elu parimas vormis keha mudin ja lihaseid otsin ning talle oma viimastest saavutustest räägin. Ma ei pane pahaks, sest see on mulle õpetanud, et ei tasu asju maha kanda või mingit väga kindlat arvamust avaldada, eriti veel kõva häälega, sest kõik võib vabalt muutuda.

Igatahes, kavatsen oma keha tugevdamisega edasi tegeleda. Praegu on mul aega, lapsed on päris suured ja asjalikud, K toetab 100%, enda motivatsioon on kõrgel ja meeldib väga. Ja mul on üks eesmärk ka, mis realiseerub ilmselt algava aasta lõpus aga sellest räägin millalgi siis. Võib olla ei räägi ka, eks selgub.

Mul endal on hirmus hea olla, ehk keegi saab sellest motivatsiooni või selle väikse tõuke, et pikalt peas mõlkunud mõtted reaalseks teha. Ilusat aasta lõppu ja parimat uut aastat!

VALGUSPIDU

Mis värk selle ilutulestikuga siis on? Ma ei tea, kas on alati olnud nii palju inimesi, kes peavad arutut paugutamist arulagedaks või rohkem inimesi on hakanud mõistma rakettide lennutamise mõjusid meile endale, kodu- ja metsloomadele ning keskkonnale.

Olen eelnevatel aastatel olnud üsna häiritud paukudest, mis iga õhtu meil siin kodu lähedal käisid. Kord olin ma nii vihane, et oleksin hea meelega läinud kividega aknaid sisse viskama, sest ma olin suure vaevaga lapse õue vankrisse magama saanud ja olin valmis ise natukene pikutama, kui meie maja kõrval kuskil kakskümmend pauku taevasse lasti. Oli 1. jaanuar. Kord, kui lastega jõuluturule läksime, lasi keegi täisloll vanalinnas rakette, mis ei lennanud üles vaid mööda tänavat. Meie ümber olid punased sädemed. Ma tundsin endas nii suurt vägivaldsust, et endalgi hakkas hirmus. Kui minu pereliikmed, minu lapsed oleksid seetõttu viga saanud, siis ma oleks ilmselt sellele inimesele selga lennanud ja ta kõrvakiled puruks kriisanud.

Aga paukudest rohkem on mind häirinud see jõle suits ja hais. Vana-aastaõhtul on juba kella kuuest selline vine üleval, et ei taha ise õue minna ega lapsi ka kaasa võtta. Oleme siis keskööl aknalt aknale jooksnud ning hiljem lootnud, et saaks normaalselt nüüd magada ja keegi kell 2 enam ei pauguta.

Ja iga kord mu süda valutab metsloomade pärast, kelle elu selline müra täiesti sassi keerab. Jummel, kui õudne! Võib arvata küll, et me elame ju linnas aga päris kindlasti on siin linna ääres parkides ja metsades kitsed, rebased, jänesed, oravad, kes esimest korda sellise asjaga kokku puutuvad ja hirmust teadmata suunas pagevad ning hiljem teed koju enam ei leia.

Aga sel aastal olen meeldivalt üllatunud. Eelmiste aastatega võrreldes on meie kodu ümbruses olnud võrdlemisi vaikne aga tundub, et müra on siiski liiga palju, sest linnaosa Facebooki grupis on tekkinud mitu arutelu rakettide lennutamise teemal, eriti selle mõjust koduloomadele ning olen hämmingus, et inimesed konkreetselt ei hooli. Teemaks on suvalistel hetkedel ilutulestiku laskmine aga reageeritakse nii nagu tahetaks kogu aastavahetus kogu maailmas ära keelata. Ma arvasin, et pigem ei osata mõelda sellele, kui raskelt lemmikloomad paukudele reageerida võivad või kui keeruline on beebit pärast sellist äratust jälle magama saada, aga et teatakse küll ja ikka lastakse ning hurjutatakse, et saa ise hakkama oma koeraga või et minu koer küll ei karda, alati olen temaga aastavahetusel koos õues käinud ja kõik lapsed on imikuna ka kaasas olnud. Samal ajal räägitakse kogemustest, kuidas koeraga jalutades kuskil ootamatult rakette lennutatakse ning koer saab trauma, mis mõjutab teda ilmselt terve elu ja kuidas lapsed ehmuvad üles ning kardavad uuesti magama jääda, räägi sa neile kui palju tahes, et see on ilutulestik, sest kärgatuste peale üles ehmumine on suht jõle tunne.

Oli tore lugeda, et Haapsalu linnavalitsus kutsub inimesi üles rakettide laskmisest loobuma. Linn ise korraldab ilutulestiku ning sellest võiks piisata. Läbimõeldud ilutulestiku show’d on väga lahedad ja see on kordades ägedam kui lihtsalt suvaline lennutamine ning hiljem koristatakse pakendid ära ka, mitte ei jäeta tänavale vedelema.

Minu arvates väga tervitatav üleskutse ning loodan, et see ka ülejäänud Eestisse levib. Ma ei tea, kas ma ise eraldi show jaoks kuskile kohale sõidaks, sest rahvamassid pole mu lemmikud aga ma poleks kurb, kui maja kõrval rakette ei lendaks ja näeks neid ainult teleriekraanilt. Raha saab säästetud, keskkond mürgistest gaasidest ning müra- ja valgusreostusest samuti, enda ja kaaskodanike tervis ka hoitud ja. Nii palju plusse.

Tähistamata ju ei jää.

KÕIGE ESIMESEM

Me oleme lastega väljasõite ja üritusi ette võtnud aga päris kehvasti läbi kukkunud. Iga kord on nagu midagi liiga. Liiga ärev, liiga väsinud, liiga näljane, liiga külm, liiga vähe vahetusriideid, liiga paha tuju. Lapsed ikkagi liiga väikesed, meil liiga vähe käsi ja vähe kogemust ja liiga palju valearvestusi. No ühesõnaga. Mis oleks võinud olla tore viis perega aega veeta, tekitas hoopis korralikult stressi juurde.

Aga eile juhtus üks esimene. Käisime K töökoha laste jõulupeol ja see oli ilmatuma mõnus. Natuke oli nurisemist aga lapsevanemad ei lasknud sellel enda sagedusi alla tuua vaid tõstsid lapse oma. Õlapatsutus, hea töö!

Hommikul kodus ei kiirustanud, autos rääkisime automaksust ja kuidas seda saaks efektiivselt rakendada, saime hea parkimiskoha ja esimese asjana võtsime suuna jõuluvana juurde. Käisime väikesel aaretejahil, rääkisime päkapikuga ja kohtusime jõuluvanaga. Siis läksime tegime limonaadi! Ise valati vajalikud koostisosad pudelisse, villiti meelepärase korgiga ning disainiti oma nimega silt ka peale. Ja siis läksime jõuluehteid tegema ning pärast seda valmistasime seepi ka. Lõhnavad praegu vannitoas, karukujulised.

Kogu see värk oli nii mõnna! Koos perena jõuluvana riideid mööda mõisa otsida ja piparkoogimaitseaineid nuusutada ja ära arvata. Mikroskoobiga kaneelikoort ja piprateri vaadata, kuusekaunistust liivapaberiga lihvida ja seebi sisse kadaka okkaid ja kaerahelbeid puistada. Ja siis koos laua ääres kõhud täis süüa ning koos itsitada.

Ma küll kogemata sõin end üle ja tagasisõidul magasin koos lastega aga see ei rikkunud eriliselt tuju. Tuju ei rikkunud lõpuks ka diivani peale voolanud limonaad ning laialipillutud popkorn. Nii hea ja rahulik päev oli, kus saime sõnadega kõik olukorrad lahendatud ning samamoodi sõnades oma headmeelt väljendatud. Tekib suisa tunne, et teeme midagigi õigesti.

Üldse on viimasel ajal väga hea ja mõnus ja soe ja turvaline. Ja tundub, et läheb aina paremaks. Kommunikatsioon on suurepärane ja naltsi saab ja kodu on ikka sassis aga trenni saab ja pidu ka.

Meeldib see elusuund praegu.

SULLE

Tajun enda lähedal tumedat ja rasket kurbust aga ise olen hästi stabiilne. Tahaksin sirutada oma valgusekäe, et teha pai või tõmmata kaissu aga see on üks selline tumedus, kus peab natuke ise olema. Seda ei saa niisama ära ajada, headuse ja hoolimisega hajutada. Siin on oluline tunnete tundmine, nende aktsepteerimine ja läbi elamine. Eriti, et tihti on enda tundmised kõrvale lükatud, sest kellelgi on nii raske näha, kuidas teisel on raske.

Nii ma seisangi kaugemal ja lehvitan aeg-ajalt.

i see you

Kui enda raskete kogemuste peale mõtlen, siis näen, et need on olnud väga vajalikud ja ma ei muudaks mitte midagi. Samal ajal mäletan, kuidas selle kõige sees soovisin üle kõige, et saaksin magada kuni kõik see hullumeelsus on möödas. Mäletan ka seda, kuidas ma hirmsasti tahtsin kellegagi rääkida, kes oma pagasit kaasa ei tooks vaid lihtsalt kuulaks. Aga ise ei alustanud. Ja keegi ei küsinud. Ja kui küsisid, siis valesid küsimusi. Näiteks “kas sa sööd ikka piisavalt?” Ja ma valetasin, lootes vahele jääda.

Keeruline on olla keerulises olukorras, kus need, kellelt sa kõige rohkem tuge soovid, ei saa enda tunnetega ka hakkama, kuigi on ise täiesti veendunud just vastupidises. Ja sulle pannakse pahaks, et sa end halvasti tunned ning mõtlematult panustatakse olemise halvenemisesse. Teadmatusest, lühinägelikult.

Aga sa mõistad neid. Samas tead, et lõpmatuseni mõista ei jaksa kui poolele teele vastu ei tulda vaid oodatakse käed-jalad ristis.

i see you

Ole. Nii nagu sa oled. Ja ma olen ikka siin, ei liigu ja sa tead, sest mu valgusesõrm puudutab su tumerohelist süda. Niimoodi aeg-ajalt.