MÄNGIME

Täna inglise keele tunni lõpus ütles õppejõud pärast põgusate suuliste ettekannete tegemist, et on okei olla ärevil ning kaotada mõttelõng – selle kursuse eesmärk ongi harjutada ning õppida end esitledes aina vabamalt tundma. Võin sedasama ise endale mitu korda öelda aga kui õppejõud loob ruumis selliselt turvalise õhkkonna, on niivõrd palju kergem õppida ja end vabaks lasta. Vead on lubatud.

Kellelegi ei meeldi vigu teha. Ei meeldi ka hirm eksimise ees. Mina ise vähemalt tunnen väga selgelt, kuidas see takistab mul head tööd tegemast. Eriti tundsin seda täna, kui pidime grupiga end võõra teemaga kurssi viima ning seda siis ülejäänud klassile tutvustama ja seda kõike inglise keeles. Kvantfüüsika keskmest aru saamine ja sellest esitluse kokku panemine oli täpselt see ootamatu võõrasse vette sattumine nagu ma eelmises postituses kirjutasin. Nähes aga kuidas teised, kes kindlasti ei olnud vähem närvis kui mina, olukorraga ilusti toime tulid, läks selg veidi sirgemaks ja kui vaatlesin viise, kuidas nad end väljendasid, siis … õppisin.

Vahemärkus: on magamaminekuaeg. Tütarlaps tuli ütlema, et ta ei saa hästi magama jääda, sest tal on paha tunne. Muretseb oma sõbranna pärast, kes jäi pärast tema lahkumist veel lasteaeda ja kellel polnud äkki kellegagi mängida. Oeh! Kaastundlik ja tähelepanelik väike inimene.

Luban endal võtta aega mõtlemiseks ja pikemate ülesannete juures süvitsi asja uurida ning valmistuda võimalikuks esitluseks või seminarivestluseks. Fookus on asjast arusaamisel, mitte tingimata õigesti vormistamisel. Teen nii nagu asjast aru saan, vajadusel küsin nõu ega muretse alalõpmata, kas ma sain asjast ikka “õigesti” aru. Mõistan, et alati polegi ühest viisi või vastust ning erinevad vaatenurgad loovadki mitmekesisust.

Esialgne sotsiaalne ärevus on õnneks taandunud ning kursusekaaslastega ka väikestviisi tutvutud. Päris huvitavaid karaktereid on ja ma ootan põnevusega lähemat tutvumist, pikemaid vestluseid vabamas õhkkonnas. Samal ajal on mul ka kodune elu – suhe, lapsed, nädala menüü koostamine, toidukorvi tellimine (see on jällegi täielik õnnistus – ei pea poes käima!), toidu tegemine/ettevalmistamine, pesu pesemine, korrastamine jne. Ja muidugi, mina ise. Viimase nädala jooksul olen üritanud tähelepanelikumalt endale aega võtta, et kasvõi istuda ja hingata. Kui söön, siis tõepoolest söön ega tegele muude asjadega (vajab harjutamist). Käin loengute vahel lihtsalt sirutamas, kodus olles teen teed ja joon seda kuumalt, luristades. Väikesed-väikesed asjad. Goes a long way.

lambine

Mul on palju mõtteid ja tähelepanekuid ja neid tuleb juurde, loodetavasti jõuavad ka siia. Päeva jooksul olen nii paljudest asjadest lõbustatud, sest inimesed on toredad. On huvitav vaadelda erinevaid iseloome ja kui õppejõud viskab mõne muretult lõbusa pildi tekstislaidide vahele, on lihtsalt mõnus noh! Tore on, kui inimesed mängivad. Kui esmaspäeval vihma käes paljajalu bussi pealt koju jalutasin, siis üks must Škoda sõitis täpselt parajal kiirusel lompidest niimoodi läbi, et vesi suure kaarega mu jalgadele pritsis. Juht võis seda teha võib olla ka pahatahtlikult aga mulle meeldib mõelda, et me mängisime.

Aga vahepeal õpime ka, eks. Harjutame õppima.

UUED TUTTAVAD TUNDED

Neljapäeval ja reedel käisin koolis. Infotund, keeletest.

Ja õhtul olin täiesti läbi ja ebakindel. Mind tabas sotsiaalne ärevus. Leidsin end konstantselt mõtlemas sellele, kuidas teised mind näevad ja mida minust arvavad ja olin üleüldse liiga ebamugavalt iseendast teadlik. Nüüd ma olen selle pärast lihtsalt ärritunud.

Ei saa võita. Ükskõik, kui vana sa oled, mida elus saavutanud, kuidas elanud – sa ei saa võita. Ebakindlus võib tabada igaüht. Tunne, et pole piisavalt see või teine või miski, mis tundus eelnevalt sinu kasuks rääkivat, näib järsku hoopis takistusena.

Kui 19-aastasena tundsin end noore jogana, siis nüüd 27-aastaselt tunnen end igivanana. Bakalaureuse päevaõppes on enamasti otse keskkoolist tulnud õpilased ning tegevused ja üritused on tihti just neile suunatud. Kui ma enne tundsin elevust õppimise pärast, siis nüüd mulle lisandus stress sotsialiseerumise pärast. Mitte üleüldiselt vaid just sellel konkreetsel moel nagu esmakursuslastele korraldatakse. Näiteks rebaste ristimine ja peod.

Minu jaoks pole need üritused kunagi olnud suhete loomiseks soodsad. Ma isegi ei viitsi seda analüüsida, sest nii lihtsalt on aga imelik on end kehvasti tunda, selle pärast, et mul ei ole mõnus pidudel käia. Ei saa öelda, et ma poleks proovinud. Ikka olen läinud kaasa sellega, mis nagu peaks töötama aga isiklik kogemus ütleb, et minu jaoks ei tööta. Kui ma olen üksi, siis ma ei otsi naljalt võõrastega kontakti ning ma tean, et keegi teine samuti mulle ligi ei astu. Ma ei ole kuigi lähenetav inimene, selgub.

See kõik ei tähenda, et ma ei tahaks kontakti luua. Tahan, aga mu protsessid on teistsugused. Mulle ei meeldi tundmatus kohas vette viskamine või kui mulle prauhti peale lennatakse, sest mu aju jaoks on informatsiooni korraga liiga palju. Mul on raske kiirete plaanimuutustega kohaneda – vajan eelnevat infot, et oskaksin end häälestada ja ette valmistuda. Muidugi on see osaliselt harjutamise asi aga isikuomadusena täielikult kuskile kaduda ei saa.

Tean, et ma ei hakka ülikoolielus ülimalt aktiivselt osalema lisaks arusaadavatele põhjustele (suhe, lapsed, kodu) ka selle pärast, et ma pole lihtsalt huvitatud. Ja ma tunnen veidi ärevust, et pole, sest praegu on jäänud mulje, et ilma selleta ülikoolis hakkama ei saa. Põen FOMO – hirmu ilmajäämise ees. Annan endale aru, et peod ei ole ainus võimalus kontakte luua ning viis, kuidas mina asju teen, ei ole tingimata vale või halb. Võtab võib olla veidi kauem aega aga see-eest on ehk ajale vastupidavam?

Viimasena tahan ma rääkida energiatasemest. Mul on selline madalamapoolne. Olen aru saanud, et pean läbimõeldumalt oma energiat jaotama ning võtma tihedalt väikeseid puhkehetki, et end laadida. Mul ei ole mõistlik näiteks öö läbi õppida ja järgmisel päeval eksamile minna, sest mu aju on osaliselt halvatud. Uni on minu jaoks a-la-ti väga tähtis olnud ning kui kell tiksub üle keskköö, hakkab minusse juba kerge ärevus sugenema.

Ma ei saa võtta endale lisakohustusi, mille jaoks mul energiat ei jätku ja ma ei peaks end selle pärast halvasti tundma vaid õppima sellega töötama. Pean õppima vajalikke ülesandeid niimoodi päeva-nädala-kuu lõikes jaotama, et ma end tühjaks ei tõmbleks. Vajalike ülesannete sekka kuuluvad puhkehetked ning frustratsiooni vabastamine nutmise või tantsimisega.

Samal ajal ei saa see madal energiatase kujuneda vabanduseks millegi mitte tegemiseks vaid võiks olla motiveerivaks faktoriks energiavarude suurendamiseks. Kui tundub, et ei jaksa, siis ei loobu vaid võtan paar tundi hingetõmbeaega ning naasen ülesande juurde. Alati muidugi pole see sellisel määral võimalik aga minuti nutmiseks või jõuliselt tantsimiseks leiab ikka.

Nihutan oma mugavustsooni piire ja see võib kohati päris valus olla aga niimoodi me ju kasvamegi. Elu hoiab ja raputab samaaegselt ning selles on mingi mõnus turvatunne.

SAMM SAMMU

Kirjutan õhtuti oma märkmikku ja loomingulisus väljendub Simsis ehitades. Olen sellega praegu rahul. Natuke aega tagasi olin väga rahutu, nutsin palju. Kahtlesin endas, oma teadmistes, oskustes, võimetes. See oli päris võimas torm, mis sellisel kujul on maha rahunenud aga pinnavirvendusi sarnastel teemadel tuleb ikka ette.

Olen lastega nii kaua kodus olnud ja end enesekindlalt ja mugavalt tundma hakanud. Ihkasin mugavustsoonist välja aga kui mulle lendasid kuu aega järjest kõik mu puudused ja ebakindlused näkku, siis hakkas halb ja ärev. Kuigi see oli võrdlemisi valus, tunnistasin neist mitmeid ja astusin sellega sammu nende parendamise poole. Arvasin, et tean, kes ma olen, mis mu tõekspidamised ja südamesoovid on aga mul on paljugi õppida.

Ma käisin kooli sisse astumas. Kirjutasin essee ja käisin vestlusel. Arvan, et mulle tuli kasuks see (võrdlemisi obnoxious) enesekindluse sööst, sest olen veendunud, et tagasihoidlikuma hoiakuga oleksin ma võib olla märkamatuks jäänud aga kui selgusid tulemused, muutus see kõik tühiseks, isegi kahetsusväärseks. Ma ei saa öelda, et oleksin enesehaletsusse langenud aga suur ärevus tuleviku suhtes oli küll. Mu maailm oli hirmu tõttu nii kitsas ja ma tundsin end täiesti tänamatuna. Tundsin, et olen uskumatult privilegeeritud aga ei oska seda vääriliselt hinnata või täies potentsiaalis ära kasutada. See segunes omakorda alaväärsustundega. Tundsin enda ees häbi, võrdlesin end teistega ja ahastasin. Kui ma ei näe iseenda väärtust, kuidas keegi teine siis seda näha saab!

Hoidsin seda kõike kaua endale, just selle häbi pärast, aga kui K mu lõpuks rääkima sai, oskas ta mind nii hästi toetada. Mõistis, miks ma midagi tunnen ja ütles, et see on loomulik. Minu jaoks oli suur asi neid sõnu tema suust kuulda, sest tavaliselt olen mina see, kes neid ütleb. Astusin oma pimedusest natuke välja ja nägin oma lugematuid võimalusi palju helgemates toonides. Aga samal õhtul tormasin ma juba üksi parki nutma. Helistasin suures ahastuses oma südamesõbrannale ja kui me mõne päeva pärast väikeses Itaalia restoranis suure avatud akna all tapaseid sõime ja veini jõime, hakkas mul (meil) määratult parem. Lahkusime üksteisest sõnadega, et läheb nii nagu läheb, uued võimalused igaljuhul.

Ja järgmisel hommikul sain kohvi kõrvale e-kirja, et minu avaldus on märgitud staatusesse “vastuvõetav”. Kuigi ma olin väga suure siseheitluse maha pidanud, siis sügaval sisimal tundsin, et see on minu tee ning ma ei olnud ülemäära üllatunud. See kutsus esile rahuloleva muheluse, milles põimus naer iseenda eksistentsiaalse kriisi üle ja “ma teadsin seda ju algusest peale”. Lähen Tallinna Ülikooli ajakirjandust õppima.

See oli nüüd üks samm. Üks samm, mis kutsus esile unustusse vajunud ebakindlused, sundis mind nendega tegelema ja ma olen veendunud, et saan veel korduvalt oma mugavustsoonist välja kistud. Olen selle eest tänulik, sest

Alabama Shakes – This Feeling

VEEL VÄGIVALLAST

Ei tahagi blogida enam. Mitte niimoodi. Kirjutada tahan aga mitte blogida. Just lugesin femtech artiklist üht mõtet: “Selle lõigu kirjutamine nõudis enese­ületust. Teema on isiklik ja mina olen ju professionaal, mitte blogija, kes soovib midagi personaalset paljastada.”

Viimaste sündmuste valguses blogimaailmas on mulle kohale jõudnud, et on jah kehv maine blogijal. Ja põhjusega. Enne eriti ei mõistnud, sest oma mätta otsas pidasin end ka väikestviisi blogijaks ja enamus on ikkagi ilusad ja head aga. See, mis suuremale avalikkusele paistab, pole üldse ilus. Nii kole on. Ja ma tean – ma olen sellest ülemäära frustreeritud. Eks ma protsessin need tunded läbi ja pole enam nii ärritunud aga minu jaoks on üles kerkinud väga teravad probleemid.

Räägime kiusamisest. Ma tean, mis tähendab olla kiusatav ja kiusaja. Olen olnud kõrvalejäetud ja narritud, mind on meelega lolliks tehtud. Hiljem õelutsesin kellegi endast nõrgemaga ning käitusin väga kahepalgeliselt. Tagantjärele mõistan, et sain kiusajaks seetõttu, et olin ise eelnevalt ohver, mis omakorda paneb mind mõistma iseenda kiusajat. Mõistan, aga valutan ikka, sest päris mitu asja, millega ma elus maadelnud olen ja ehk maadlen siiani, on just nendest kogemustest tulnud. See on rõve ja nii südantmurdev ja see on tsükkel, mis aina kordub ja kordub.

Täna nägin, kuidas üks tüdruk tõukas teist kolm korda kuni too kukkus ja suurest nördimusest nutma hakkas. Mu sisemise lapse suur süda murdus kõrvulukustava raksatusega ning ema ja inimene minus möirgas valust, sest ma teadsin väga hästi, mida see laps tundis. Täielik ebaõiglus ja mõistmatus, miks keegi minuga nii õelalt ja pahatahtlikult käitub! Ma ausalt ei kujuta ette, mida tunneb küberkiusamise ohver, kus suur hulk inimesi korraga peale lendab ja halastamatult ja väsimatult tambib. Täiesti laastav.

Olen jälginud suurte joutuubi sisuloojate draamasid ning huvitunud just inimeste käitumisest. Minu jaoks on täielik müstika see, kuidas suure jälgijaskonnaga inimesed ei adu oma mõjuvõimu. Üks säuts-video-blogi, üks sõrmenips – ja lendavadki jälgijad kellegi suunal sappi pritsima. Sajad, tuhanded, miljonid (!!!) inimesed võtavad sihtmärgiks ühe inimese, kes on teinud vea. Ei mingit tunnetega arvestamist, teise poole kuulamist, võimaluste andmist. On kõige hullemate versioonide välja mõtlemine, raevukalt spekuleerimine, risti löömine. Ja siinsamas, meie maailmades, toimuvad samasugused asjad.

Seda kõike on jõle näha. Mu silme ette tuleb zombihord filmist “World War Z” ja zombid on minu jaoks kõige õudsamad asjad üldse. Arutu enda arvamuse avaldamine kõige õelamate sõnadega “otsekohesuse” sildi all. Kui palju musta valgeks räägitakse? Kes peab haiget saama ja kui palju, et tekiks mingigi arusaam vastutusest oma sõnade eest? Kes julgeb midagi öelda?

jälgin

Kes ütleb, et on süstemaatiline kiusamine on kuidagi ikkagi välja teenitud? Kes ütleb, et on okei kättemaksuhimust nõretavalt sihtida kellegi loomust, ise samal ajal irvitades ning hiljem oma ütlusi kustutada ja ignoreerida, nagu poleks kunagi olnud? Et ta ju teadis, mis on riskid, kui ta seda või teist teeb, et ega tema ka täiesti süütu pole? Kas siis on vägivaldne kohtlemine okei?

Olen ise eemaldunud ja kõrvale vaadanud, liiga tihti. Loodan, et edasipidi enam mitte vaid kutsun kehva käitumist, ka ignoreerimist, korrale. Ka siis, kui suhted võivad katkeda. Igal ühel on vastutus. Kui lähedane käitub sitasti, siis ütled. Ei lase sellisel käitumisel enam jätkata, ei vaata pealt ega ütle, et sinusse see ei puutu, sest sellisel juhul oled kaasosaline, võimaldaja, enabler.

Minu kaks senti.

Samal teemal:

OHTLIKUD INIMESED

Soovisin küll helgema teemaga kevadet alustada aga nii raske on. Endal on elu ok, täiesti tavaline hea, harilik ja turvaline. Ja mõtled, et teistel on ka aga… ei pruugi olla. Nendel, keda tean ja keda ei tea. Väga suured tunded ja arusaamise, millisel määral kurjus maailmas eksisteerib, tõi Eero Epneri artikkel “Sest nad saavad”.

Lugemise lõpus pidin vannituppa nutma minema.

Artikli pealkiri on väga tabav. Sest nad saavad. Sest neil lastakse. Vaadataksegi mööda, ei osata reageerida, on ebamugav. Mida üldse tegema peaks? Äkki ma sean ennast ohtu? Meil pole aimugi, kuidas sellistele olukordadele läheneda ning kuigi see artikkel murrab südameid, siis on oluline neist asjust rääkida. Aina rohkem ja aina erinevad inimesed, sest igal inimesel on omad kogemused, mis teemale valgust heidavad ja teiste silmi järjest rohkem avavad.

Eks ma teadsin seda enne ka aga kartuses, et ei ole võimeline lähemal vaatlemisel valu ja ängiga toime tulla, hoidsin teadlikult end maailma julmusest eemal. Vaikselt on tulnud valmidus ja enesekaitse, väikeste annustena igalt poolt. Enam ei ole seda hirmsat teadmatuse ja abituse tunnet – teadmised ja oskused on arenenud ning need on võimsad kilbid. Ja relvad.

Ma tahaksin karjuda selle kurjuse peale. Niimoodi, et ta kardaks enda pärast. Viha ja tülgastus panevad mind soovima, et oleksin pistodadega vigilante, kelle hirmus elavad kõik need kurjuse kehastused. Tahaksin, et nad tunneksid end abituna, et neil oleks surmahirm. Tahaksin, et nende suurimad hirmud saaksid teoks. Sest kuigi nad väärivad palju hullemat, on see miski, mis neile päriselt naha alla poeb.

Mul on praegu laenutatud kaks raamatut: Joe Navarro “Ohtlikud inimtüübid” ja Lundy Bancrofti “Miks ta seda teeb?” Esimene on loetud, teisega pole veel alustanud. Ja viivitan, sest kui keegi on päriselt sellise inimese haardes, siis pole aega ega vahet, miks. Ära peab saama. Nii ohutult ja nii ruttu kui saab. Ohtlikud inimtüübid jätavad endast maha kaose, täieliku varingu. Mida lähedasem suhe, seda suurem kahju. Ja see on hirmutav, kui meeldivad nad kogu ülejäänud maailma silmis on. Räägivad musta valgeks ja terve inimese haigeks. Nad alustavad meeldivalt ja kui oled haardes, hakkab tasapisi mahamurdmine kuni täieliku alistumiseni. Kui tuleb arusaamine, siis enam ei jaksa – täielik kurnatus ja kuna väljapääsu ka ei paista, siis tuleb alistumine.

Ja ma enne ei teadnud seda! Ma ei saanud aru, kuidas ei saada välja sellisest olukorrast. Kuidas on võimalik sellist asja üldse kannatada, paha on ju olla!? Nüüd saan. Ei ole nii lihtne, ei ole nii must-valge. See ongi täielik hallide varjundite ala. Kui pole ise sellises olukorras olnud, ei saagi lõpuni aru aga on võimalik mõista, et nii on. Uskumatu jah, aga usu, kui räägitakse. See võtab tohutult julgust ja meeletu hirmu ületamist – reaalselt on hirm oma elu pärast, oma laste pärast. Inimesed on võimelised tohutult kannatama, enne kui taluvuspiir kätte jõuab, ja siis võib olla juba väga kriitiline seis. Viimases hädas abi palumine ja saada kõrvale lükatud võib lõppeda hävinguga.

Ja kui märkad, siis räägi. Kui ei oska, otsi infot, internetis on ressursid saadaval, alustada saab näiteks siit: Naiste Tugi- ja Teabekeskus. Tugikeskustesse saavad pöörduda ka need, kelle lähedane kannatab vägivalla all, nii et kui ei tea täpselt, kuidas tegutseda, siis kogenud inimesed saavad aidata. Enamus infot on suunatud naistele aga on oluline märgata ka seda, kui lähisuhtes on mees kannataja. Ka siis peab tegutsema. Ja mitte ainult lähisuhtes ei esine vägivalda. Igatahes ei tohi mööda vaadata. Pere, sõbrad, töö- või klassikaaslased, ülemused, õpetajad, naabrid. Igal pool võib leiduda inimesi, kes ei hooli teiste heaolust ning teevad kõik, et saada seda, mida nad parasjagu tahavad.

Ohtlikud inimesed on olemas ja meil on vaja oskuseid, et neid ära tunda ja nendega toime tulla – kas ja kuidas suhelda või üldse täiesti eemale hoida, elust välja lõigata. Väga soovitan lugeda eelnevalt nimetatud raamatut “Ohtlikud inimtüübid”, mis annab väga praktilisi nõuandeid, kuidas toimida, kui on elus kokkupuude selliste inimestega.

Kuigi mul on valus ja kurb ja ebamugav, siis ma olen tänulik, et mu maailm selliselt avaneb. Ma kartsin varem, et mu loomuomane lootusrikkus kaob, kui liiga palju kurjust näen aga mu hirm hoopis väheneb. Teadmistes on jõud. Kui oskad ohtu ära tunda, on sul selle võrra turvalisem. Kui sul on tööriistad, et ohtudega toime tulla, veelgi parem.

LIIGA HALL

Praegu on vist kõige raskem aeg aastas. Süda igatseb kevadet nii väga aga üle päeva sajab paksu lund ja külm poeb justkui iseenesest veel sügavamale naha alla. Ma olen väsinud ja kurb.

Mis sest, et päike paistab ja ahjus on tuli. Ei taha olla kodus, ei taha olla ema, ei taha olla naine. Haigus on majas ja paha on olla. Must on olla, sest ei jaksa tolmuimejat kätte võtta. Mitmepäevane peavalu ei anna järele ja normaalset toitu teha ei jaksa, sest iga pealiigutus ja suunamuutus vajab silmade sulgemist. Ma tean, et hakkab parem, kui see põrandapudi kaob ja soe supp kosutab aga lihtsalt ei jaksa. Mitte midagi ei taha. Ja ma pole ainuke. See on selline aeg aastas.

Natuke aega tagasi oli natuke hullem. Haigust ei olnud aga meeleolu oli nii miinuses, et lihtsalt ei tahtnud eksisteerida sellises olekus. Keeruline on, sest nii paha on ja tahaks lihtsalt kiiret lahendust aga kuna see olemine kujunes mitme kuu jooksul, siis vähemalt nii kaua võtab aega ka sellest välja tulemiseks. Ja ma proovin. Praeguses olekus on raske igapäevaselt enda jaoks midagi teha ja sellest rõõmu tunda, kui miski eriti ei liiguta aga hetkel kirjutamine nagu tõmbaks mu hammasrattaid natuke käima, mis on vist hea tunne.

Ükspäev õhtul hilja käisin Elamus Spaas. 21+. Nädala sees. Vähe rahvast, kõik täiskasvanud. Soojus. Kuulasin aurusaunas maastikumuusikat, pikutasin raamatunurgas, määrisin end mudaga, kui kõik teised külastajad saunarituaalil osalesid. Kaalusin ka 8-kraadisesse basseini hüppamist aga oli liiga hilja, sest ma olin juba täiesti sossu ega tahtnud sellest tundest loobuda. Natuke hakkas parem. Ja siis ükspäev käisin Marimetsa matkarajal oma aju tuulutamas, sest mul oli seal üleval täiesti umbne kõik. Ootasin, et see aitab mind rohkem, täidab mu hinge ja südant rohkem aga ju need on siis nii kuivad praegu, et täielikku rahulolu üks matk ei saagi anda. Rabaväli oli muidugi imeline ja nii mõnus külm oli. Selline turvaline külm.

Mul on hea meel, et ma ei pea kuidagi teesklema või varjama seda kõike. K eest. Rääkisin ausalt ära ja ilma suuremate emotsioonideta, mis tegelikult ongi suhteliselt tuhmid praegu ning ta on täiesti mõistev ega eelda, et mul naksti parem hakkab pärast spaaõhtut või teatrikülastust. Ta saadab mu aprillikuus pea nädalaks omaette puhkama ja päris ausalt ei jaksa seda ära oodata. Vaimselt ei jaksa. Selle pärast korraldan endale aeg-ajalt üksiolemisi. Tahan olla ise.

Ma teadsin kirjutamist alustades, et täna tõmban tolmuimejaga toad üle, tuulutan ja teen püreesuppi (pakist küll, aga ikkagi). Siis hakkab natuke parem. Pärast seda taastun ilmselt tund aega diivanil ja joon vett aga vähemalt on toas värske õhk.

EELKEVADPUHASTUS

Mõnikord on mul lihtne end maailma asjadest ja teiste inimeste valust distantseerida aga mõnikord ei oska ja olen väga tundlik raskete tunnete suhtes ega suuda end sellest välja raputada.

Siis ma proovin uurida, kas see on juhtub regulaarselt või mõjutavad muud faktorid. Kas see on põhjustatud tsüklist või tühjast tassist või tekitab miski muu stressi? Mida ma saaksin selle suhtes kohe ette võtta või kas on üldse vaja kohe praegu midagi teha? Tavaliselt soovin ikkagi kohe midagi ette võtta. Juua teed, kirjutada, jalutada, lugeda ilukirjandust, et mõtteid eemale saada. Mõnikord on vaja lihtsalt läbi tunda aga praegu ma ei taha, sest need asjad pole üldse minuga seotud. Praegu on mul mitu faktorit korraga: tass on tühi, liiga palju infomüra ja vähe loodust.

Ma olen aja jooksul liiga palju infokanaleid enda ümber kogunud ja eile tegin korralikku puhastust. Eemaldasin sotsiaalmeedias enda jälgimisest enamus kontosid, kanaleid, gruppe, mis mulle enam midagi ei anna ning pigem tekitavad mingil määral stressi, kas siis oma sisuga või on see mu enda tekitatud stress, et ma pean vaatama või lugema, mis siis, et ei meeldi või enam ei huvita, sest olen jälgija ja pean justkui toetama või muu selline fabritseeritud põhjus, millel pole tegelikult mitte mingisugust alust.

accurate

Natuke kergem on aga midagi on veel vaja. Pärast K reisilt tagasitulekut veebruari alguses pole ma ikka ühtegi kosutavat matka ette võtnud aga loodan sellel nädalavahetusel minna. Siht on Marimetsa looduskaitseala. Ootan väga külmas looduses jalutamist. Mulle väga meeldib jäine tuul põskedel ja pärast ülessoojenevad reied. Nii karastav! Karastamise teemal mõlgub mõtteis ka taliujumine, mida Raili mulle väga veenvalt jutlustab aga ma päris valmis vist veel pole. Ehk järgmine talv? Tassi täitmise ja poputamise nimekirjas on ka spaakülastus. Ohh, kuidas ma igatsen vee sees olesklemist, soojas saunas unelemist ning hoolitsustes ja massaažides mõnulemist. See annaks mulle elu tagasi, kuigi tegelikult on praegu päris mõnus ja tasakaalukas.

Kui ma muutun eriti tundlikuks raskete asjade suhtes, mis minuga otseselt seotud pole, siis on üsna viimane hetk enda eest hoolitsema hakata. Jälle. Ühest küljest oleks hea, kui igasse päeva-nädalasse-kuusse oleks planeeritud enesehoole aeg aga tihtipeale on see koht just see, mille arvelt muid asju teha. Pole lihtsalt kujunenud prioriteediks ja siiani on natuke imelik üksi jalga lasta, et oma hinge toita. Samal ajal tean, et see pole mingi probleem mu lähedastele ja pole aus oodata, et partner või keegi teine mulle aja kandikuga ette tooks. Ise teen.

Ühesõnaga. Olen jälle väsinud ja asjad, millega puhanuna suudan suurema kahjustuseta toime tulla, on praegu eriti raskeks koormaks ning alati ei ole enda heaolu nimel võimalik neist täielikult hoiduda ka. Niisiis, kirjutan oma teraapiaks, lähen joon piparmünditeed ja loen raamatut, õhtul lähen välja ja saan sutsu jalutada ka. Ja miskine kultuurielamus on ka programmis sees, loodetavasti ka hea toit.

Ja ilmad on soojemad ja kevad terendab ja. Sel aastal on meil eeldatavasti suuremad muutused ka toimumas. On, mida oodata ja mille üle headmeelt tunda. Lihtsalt, ei ole hea pea ees üleni selle sisse hüpata ja kõik muu unustada, sest tulevik tõotab midagi. H e t k e s on elu.

KEHA JA VAIM

K reisi algus langes minu jaoks väga õrnale ajale – kõik mu emotsioonid ja tunded said korraliku võimenduse juurde ning kuigi see oli väga rusuv, siis ma olen tegelikult tänulik, et sain võimaluse kõigi maailma asjade pärast nutta. Nutsin vist kõigi asjade pärast, mis mind üldse kunagi kurvastanud või kehvasti tundma on pannud. Kõik lihtsalt tilkus silmadest välja, niimoodi ühtlaselt.

Pärast selle möödumist olin äkki nii väge täis. Trennis hakkasin end niimoodi pushima, et midagi hullu, sest selle eelneva stressi sees oli mul tunne nagu ma oleks lakkamatult söönud ning number, mille üle ma aasta lõpus rõõmustasin, oli sujuvalt haihtunud. Natuke oli paha tunne enda pärast aga siis võtsin end kokku ja hakkasin tund aega kardiot uhama ning pärast seda kuskil 30-40 minutit jõudu tegema. Praegu on fookuses kõhulihased (nagu alati), siis selja- ja rinnalihased, reie siseküljed ja tuharad ning kerelihased. Korsetilihased? No need, millega kerepöördeid tehakse. Köiega, mille otsas on 10 kg. See on mu lemmikharjutus, sest jõud tuleb kiiresti ja kõhul on nii hästi muutuseid näha.

• ülemine 2014. aasta suvel pärast ühte rasedust ja enne diastaasiharjutustega alustamist
• alumine kaks rasedust hiljem jaanuaris 2019
kõht on lõdvestunud ja kaal mõlemal pildil suht sama ning toredasti on üleliigset rasva aga palun märgake, kuidas naba kuju ja asukoht on muutunud
flexing

Kõhulihastega on praegu nii, et kõige ülevalt on päris hästi kokku tõmmanud aga alumised veel üsna avatud. Ma pole iga päev harjutusi teinud ning et kiiremaid tulemusi saada, peaks matil tegema 2-3x päevas ning lisaks sama palju hingamisharjutusi. Aga vähemalt midagigi eks! Pats-pats õlale.

Läksin nii sujuvalt trenniteemale üle aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis sellest, kuidas depressiivses meeleolus ei tohiks üksi eemale tõmbuda. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, et tundsin end üksijäetuna ja tõrjutuna ning kuigi ma teadsin, et see pole tõsi, siis mõnikord on väga lihtne oma aju uskuma jääda. On oluline teada, et aju võib meile vabalt valetada ka ning väga-väga oluline on mitte üksi jääda. Teise täiskasvanu kohalolu võib enesetunnet niivõrd palju parandada ning see on ka teaduslikes uuringutes välja tulnud. Tunne, et me oleme tõrjutud või kuidagi väljajäetud, annab ajule sama signaali, mis siis, kui meil on füüsiliselt valus. Päriselt on valus noh. Ja seda valu aitab leevendada teise inimese lähedus, ka võõra inimese kohalolu. Sama mõju on täheldatud ka füüsilise valu puhul.

Ehk siis, kui sul on valus – olgu see vaimne või füüsiline -, otsi kontakti teiste inimestega. Kasvõi kohvikus, võõraste inimeste seas raamatu lugemine aitab. Mina sain leevendust, kui mu maailmaparimÕde tuli lapsi hoidma, et ma trennis saaks käia ning siis tuli nendel päevadel ka, kui meil kokkulepet ei olnud, et lund rookida! Teate, kui suur majapidamistöö see lumerookimine on või? Just tõstsin rõdult vähemalt 15 cm paksuse lumekihi ära näiteks. Teine kord selle talve jooksul.

Mõnus oli, kui mu maailmaparimSõbranna paariks ööks meile tuli. Lihtsalt see kohalolu on juba nii hea. Ei pea otseselt suhtlema aga nii hea kui on neutraalne või heatahtlik presence kuskil läheduses. Olgu see teadmiseks ka neile, kelle lähedane või tuttav on depressioonis või üksik või kurb. Parim viis, kuidas aidata, on tema juurde minna või teda oma tegevustesse kaasata. Ka siis, kui ta väidab, et ta ei taha ning tahab üksi jääda. Ei, kui inimene on nädalaid eemale tõmbunud, siis tuleb näha selle depressiooni taga inimest, kes vajab abi. Muidugi iga keiss on omamoodi, tasub ikkagi inimese soovidega arvestada ning näha, millal on sobilik teda tegevustesse kaasata ja millal see pole mõistlik.

Lihtsalt, olgem tähelepanelikud üksteise suhtes. Ja iseenda suhtes.

JÕUAN

Pean vajalikuks mainida, et minuga on kõik korras. Olen ühes intensiivses protsessis ning kirjutamine aitab mind tohutult. Võiks argumenteerida, et kas on vaja seda siis avaldada aga jah. On vaja, sest ka see aitab. Tihti loen ma oma teksti mitu korda läbi, iga kord erineva inimese pilgu läbi ja vahel kõnetab kedagi nii palju, et tunneb tahtmist enda kogemust jagada, mis on minu jaoks hin-da-ma-tu. Mulle meeldivad kogemused – isegi kui on raske ja kurb, tõusen sellest kõigest alati kõrgemale. All is good.

Üleeile tundsin nii teravalt, et minu kohalolu ei taheta. Tegin süüa ja üks hetk hakkas nii raske, et ma pidin maha istuma ja hingama, pisarad lihtsalt voolasid. Ma tundsin end üksi ja inimesed mu ümber on ükskõiksed. See kestis kuskil viis minutit ning kogu selle aja jooksul ma teadsin, et see pole tõsi. Aga tunne oli nii tugev. Sama reaalne nagu see, kuidas ma täna öösel sadamakailt väljuvale väikelaevale hüppasin. Ma tundsin, et ma olen unustatud ja see sügav üksilduse tunne on täiesti juuretasandi hirm. Selle pärast see mind niimoodi raputaski.

Olen sellistes tunnetes varem ka olnud ning kaldunud destruktiivsele käitumisele. Alkohol, tubakas, kohv, kohutav toitumine. Õnneks need põgenemistaktikad enam ei tööta. Vähemalt mitte nii nagu ma tahaksin. Tahaksin shotte võtta aga mitte purju jääda, tahaksin suitsetada aga see on nüüd nii mõttetu tegevus, mis pigem tekitab kehva tunde kui rahustab. Tahaksin lakkamatult kohvi juua aga olen kohvi joomisest teinud endale erilise hommikurituaali ning ei soovi seda rikkuda ning toitumine. Ma kas nälgin või söön niimoodi, et ma ise lõpuks ei mäleta mida ja kui palju ma üldse söönud olen. Tunnete eiramine kõik.

Need kõik kõlavad väga kurvalt ja tekitavad kindlasti muret. Aga ma näen siin tervenemist. Kuidas endaga tervelt toime tulla, ilma et peaks end tuimestama või alla suruma. Kuidas olla iseenda suurim toetaja, kuidas olla hea ja hooliv ja leebe. Päris tihti kuulen end peas sõnu, mida ma ütleksin kellelegi teisele, kui nad end liiga karmilt kohtlevad. Olen harjutanud.

Täiesti okei on neid tundeid tunda ja vahel ongi raske. Vahel oledki rohkem udupea ja vahel vallutad maailma. Need vahelduvad kogu aeg ega jää lõpmatuseni kestma. Kõik on okei. Kui sa muretsed, et pesu jäi ööseks pesema panemata, siis see on okei. Köök jäi sassi, see on okei. Vihastasid – okei. Sa tegelesid kõige muuga ja mitte sellega, millega oleks võinud, sest sa tahtsid hoiduda mõtlemisest ja pärismaailmas olemisest. See on okei. Aga vaid kuhugi maani, eks. Sa tead, et üks hetk sa tõused, tangid oma keha ning võtad ette kõik ülesanded, mis sa endale mõistlike ootustega seadnud oled ja teed endale pai, kui kõike ei jõudnud, sest vaata, kui palju sa jõudsid!

Ja see tunne – ühtaegu nii kadedus kui vimm, see ei tähenda, et sa oled kuidagi nõme või tänamatu. See ei tähenda ka seda, et sa ei ela kaasa teiste rõõmule ja elevusele või et sa soovid kellelgi olemist kehvemaks teha ja sa ei pea selle pärast end süüdi tundma. See on lihtsalt üks tunne ja sa tuled sellega toime. Oskad selle lahti harutada ning näha, et selle keskel on üks eeterlik ja õrn olend, kellel on unistused, mida ta ei julge unistada. Ja siis sa vaatad seda hirmu lähemalt. Lubad tal nii lähedale tulla, et tung kõrvale põigata ja ära joosta on määratult suur aga sa hoiad end ja näed, et see on vaid tühi kest.

Sa oled hea ja armas. Ja toetatud ja hoitud ja mina olen ju alati sinuga. Ja kuulan.

Näed. Juba loovus voolab ja ravib.

AJUPUUKS

Kohe-kohe sisenen ühte kogemusse, mis pole minu jaoks täielikult võõras aga nüüd on asjaolud natuke teised. On talv, on rutiin, on kolm last. Mitte suvi ja lebo, rasedus ja üks väikelaps. Olen sutsu ärev, natuke värisen aga ma ei teagi, mille pärast täpselt. Võib olla mitu asja korraga? Selgemaks on vaja mõelda igatahes.

Sest K läheb pikaks ajaks ära, sest ma jään “üksi”, sest ma pean rohkem vastutama, sest lihtsalt on võõras ja muutused teevadki ärevaks. Sest ma soovin, et Kl oleks turvaline ja lõbus ja saaks korralikult oma soojapatareisid täita. Sest ma soovin, et ma jään mõistuse juurde ning leian aega enda eest hoolitseda ning olla parim variant iseendast. Mitu eluliselt olulist väljakutset ja kuigi ma näen, et kõik laabub ja elu on ilus, siis ma sel uuel aastal olen päris palju enda muret maha surunud ja hirme ignoreerinud. Või üritanud.

Sellises pearuumis viibimine kutsus täna hommikul esile korraliku ajupeeru. Olen justkui väga rahulik ja tasakaalus aga päris palju on neid kärsituse momente. Ühel hetkel suudan väga hästi keerulisi olukordi hallata aga järgmisel hetkel lihtsalt nähvan täitsa lambist, kuigi täiesti normaalselt saab ka lapsi riietuma suunata. Lapsed on õnneks väga andestavad – üks näiteks puhastas enda initsiatiivil eile köögis laua, beebitooli ja põranda ära, millest oli oi-kui-palju abi.

Aga see ajupuuks. Viisin lapsed lasteaeda ämma autoga (sest meie oma on hoolduses) ja ma ei saanud kohale jõudes auto eest võtit ära. Üritasin käivitada – ei saanud. Ok, tegelen sellega pärast, lähen viin lapsed enne lasteaeda. Tagasi tulles proovisin kõike samamoodi aga rohkem edasi ei mõelnud ka, sest vaimusilmas olin juba ammu bussi peal ja noorim laps kaenlas kodu poole marssimas. Peas küpses plaan keegi sõbranna autoga appi kutsuda, et krokodillidega käivitada, sest sellel autol on akuga viimasel ajal teema. Loogiline ju, et ta just siis mind reedab, kui ma lasteaeda jõuan ja just sellel hommikul, kui ma telefoni koju olen jätnud! Nagunii Murphy!

Näete, olin juba eos selliselt meelestatud ja omaarust ei lasknud sellel enda tuju väga alla viia aga aju ka korralikult tööle ei pannud. Õnneks Nõmmel elav sõbranna oli täna varem ärganud ja tõttas mulle appi oma autoga, millel ainult tagauksed lahti käivad. Sõitsime siis lasteaia juurde tagasi ja sõbranna vaatas olukorda teise pilguga. Vaatas võtit, vaatas automaatkäigukangi, lükkas selle D pealt P peale ja käivitas auto. Hurraaa, vaagnatäis piinlikkust mulle! Söön seda veel pikalt. Storytime over.

Et selliseid olukordi rohkem ei juhtuks ning et ma tuleksin toime igasuguste tunnete ja mõtetega, võtsin eesmärgiks iga päev 2-10 minutit mediteerida. Lihtsalt võtta endale aega, et vaadelda neid vältimatuid tundeid ja möödakihutavaid mõtteid, tuua end iseendasse tagasi ning saada pearuumi rohkem selgust, hinge rahu ja südamesse usku. Kaks kuni kümme minutit päevas ikka leiab.

Kõik saab olema hea ja turvaline ja õpetlik ja nii-nii väga rahuldustpakkuv ja rõõmustav. I got this, yes?