ALGUS

Me olime juba ammu salamisi last tahtnud, hoolimata sellest, et olime vaid aasta koos olnud. Iga kord, kui väikese kahtlusega rasedustesti tegin, lootsime mõlemad natukene kahe triibu peale. Planeerima hakata oli natukene vara. Me mõlemad alustasime kooli ja enne lapse planeerimist on mõistlik end rahaliselt kindlustada. Aga kui ma olin juba umbes kuu aega iiveldanud ja peaaegu meeleheite äärel, otsustasin arsti juurde minna. Ma arvasin, et mul on jälle mononukleoos. Arst ütles, et tee rasedustest ja ma mõtlesin “okei, midaiganes, teen selle rasedustesti ära” ja läksin ostsin kaks rasedustesti. Nii kindluse mõttes. Kuna teadupärast on soovitatav analüüse anda hommikuti, kui teatud hormoonide tase on päeva kõrgeim, siis otsustasin oodata hommikuni. Õhtu möödus soojas elevuses.

Hommikul ärkasin varem kui tavaliselt. Nagu jõuludel, kui tahaks juba piiluma minna, kas kingitused on kuuse all, iihihihi. Läksin tasakesi vannituppa, tegin testi ja jäin ootama. Ma küll mõtlesin, et keeran selja ja alles viie minuti pärast vaatan aga tegelikult vaatasin suurte silmadega, kuidas triibud nähtavale ilmuvad. Tükk aega vaatasin, et kas ikka on teine triip ka ja kas see ikka tähendab positiivset vastust. Siis saabus signaal ajju. Südame alt võttis õõnsaks, suu vajus lahti, silmad hakkasid vesistama. Natuke aega olin seal niimoodi liikumatult, siis mõtlesin, et peaks Mehele ka ütlema. Läksin magamistoa uksele ja vahtisin teda. “Noh, mis on? On positiivne või?” Ulatasin talle testi. “See tähendab, et positiivne?” Ma ei suutnud rääkida. Eriti ei tahtnud ka, ma tahtsin oma väikestviisi šokki kogeda. “On või?” Siis ma hakkasin hingama. Ja edasi-tagasi kõndima ja ei teadnud, mida oma kätega peale hakata. Korraks istusin, siis tõusin jälle, vaatasin end peeglist, kas ma olen ikka olemas, “mis tunded need on?” mõtlesin. Mis nüüd? Kuidas see välja nägema hakkab? Appi, ma olen rase, mulle kasvab kõht, nii armas kõht, kust me lapsevoodi saame, kui palju mütse tal vaja läheb, ooo, ma olen siis nii ilus ja särav, millal ta käima hakkab, kas ta on poiss või tüdruk, tal on nii palju tädisid ja onusid, appi, see on nii suur asi! Ja ma hakkasin nutma, seda kõike oli liiga palju korraga. Mees kallistas mind ja oli ise ka parasjagu šokis. Seisime vannitoas ja ma ikka pobisesin ja piiksusin. Ma koguaeg küsisin “kas see on ikka okei, oled sa rõõmus?” Läksime tagasi voodisse, pistsime oma jahedad varbad teki sisse ja rääkisime juttu. Meenutasime, kuidas ma mõned päevad tagasi alles nutsin, et äkki ma ei saagi lapsi. Ja kuidas see väike inimene siis mu kõhus endale pihku itsitas. Hihihihi! Salasoov oli täitunud. Me olime õnnelikud ja elevuses ja ärevuses. Kui planeerida on vara, siis tuleb kogemata. Nii sünnivadki lapsed. Tulevad lihtsalt mingil hetkel su ellu, just siis, kui sul seda kõige rohkem vaja on.

Ja nüüd ongi meil üks Tütar. Arabella, mereröövli tütar. Röövlitütar Ronja. Väike kratt. Metshaldjas. Aitame üksteisel kasvada.

viie kuune Saara
5-kuune
Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s