JÄTK

Teise testi tegin järgmisel hommikul, isadepäeval, et ikka kindel olla. Kuna meil oli plaan minna isadepäeva puhul minu perega kinno ja pärast seda Mehe isa juurde, siis tahtsime ühtlasi ka uudiseid jagada. Terve päeva pidasin peas monoogi, et kuidas seda ikkagi öelda ja kuidas see kõik kukub nii ilusasti välja aga tegelikult ei tulnud õhtujooksul sellist ilusat hetke, millal minu perele öelda. See oleks kuidagi nii muuseas müra sisse ära kadunud. Pärast kino läksime sööma ja seal oli nii suur melu ja sigimine-sagimine ümberringi, et ma oleksin pidanud üle terve laua seda hüüdma, et ikka kõik võõrad inimesed kõrvallaudadest ka kuulnud oleksid. Läksime siis Mehe isa juurde aga ma olin peaaegu lõhkemas, ma nii väga tahtsin öelda, tahtsin rõõmu jagada ja kõigi reaktsioone näha. Seal oli võimalusi öelda küll ja küll aga ikka kuidagi ei tulnud üle huulte. Mul läks meeleolu juba halvaks ja me läksime koju ära. Kodus ma pahurdasin ja halasin ja Mees pakkus välja, et võiks ju Skype’i kaudu öelda. Mõeldud tehtud. Kamandasin oma pere arvutitaha ja nõudsin, et nad kaamera tööle paneksid. “Meil on teile midagi öelda!” Iiihihihi! “Ma olen rase!” “Heheh, oled jah? No me arvasimegi.” No muidugi, kui terve pere sellisel kummalisel viisil arvuti taha tellitakse, ei ole palju võimalusi, mida teatada tahetakse. Noorem Vend kihistas kaamera taga “Ma saan onuks, hehe.”

Järgmisena helistasime Mehe isale. Mehe Õde oli veel seal ja saime tema telefoni kaudu skaibitada. Mees siis teatas, et too saab vanaisaks. Vaikus. Tabasime vist ootamatult. Aga muidugi oli lõpuks kõigil hea meel ja me ise hakkasime selle mõttega harjuma ja mõnulesime selles uues elevuses. Seda elevust jätkus õnneks väga kauaks. Esiteks see kõhu kasvamine ja ämmaemanda visiidid ja uue ilmakodaniku tulekuks valmistumine.

Pean ennast õnnelikuks, sest minu rasedus möödus suuremate vaevusteta. Need olid minimaalsed. Iiveldus, hemoglobiini puudus, lõpupoole kerged tursed ja no muidugi, lõpuks oli nii siiber ja raske ja nii väga ootasin ja siis nutsin ja kandsin nädal aega üle ka veel. Minu suurim mure oli kaal. Siiamaani on, kuigi ma proovin kaalunumbrist mitte väga suurt numbrit teha. Kui peeglist end vaatan, siis ma täitsa meeldin endale. Mul on lõualott, jämedad reied ja lotendav kõht. Kõhul on venitusarmid, mis mulle väga meeldivad. Need lähevad juba heledamaks ja sätendavad pehmelt nagu ööliblikate tiivad. Proovin tasapisi kergemaks saada, sest see lõualott teeb mind veelgi vähem fotogeenilisemaks kui ma juba olen ja meil on varsti fotosessioon.

Ma tahtsin juba ammu rase olla, tahtsin tunda seda õnneliku tulevase ema tunnet ja seda sügavat sügavat rahu. Tahtsin helendada ja kumada oma rahulolus. Ja see paistis välja ka, sest ma sain mitmeid kommentaare oma ülima rahulolu ja seletamatu ilu kohta. Nüüd me planeerime juba teist last. Tegelikult on ta täiesti ära planeeritud juba.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s