LAPSEKASVATUSMEETODID

Nõukaajal oli üks raamat, mis pisteti värskele lapsevanemale pihku ja mille järgi hakati siis last kasvatama. Iga nelja tunni tagant süüa! Ei varem ega hiljem. Iga õhtu vanni! Rusikareegel. Magama alati samal kellaajal! Mis sest, et laps hoopis näljast karjub.
Ka tänapäeval on rohkem või vähem sellist suhtumist, et lapsi peab võimalikult vara “iseseisvaks õpetama”. Selle alla kuulub eelkõige iseseisvalt magama jäämine. Ja kuidas seda saavutatakse? Jäetakse laps oma voodisse end magama nutma. Ma ei ole veel välja mõelnud, miks ma peaksin oma last niimoodi magama “treenima”. Mis on sellise “meetodi” plussid? Saavutatakse see, mida tahetakse – laps jääb ise magama. Endal on lihtsam, vähemalt alguses. Magama jäämine ei pruugi olla enam probleem. Mis on miinused? Alguses võib kõik tunduda väga ilus ja korras aga hiljem võivad esile tulla probleemid, mida ei oska isegi seostada unekooliga. Esimesed eluaastad panevad aluse turvatunde arenemisele. Kui nutmine on üleüldiselt tervistav viis pingetega toimetulemiseks, siis lapse üksi jätmine samal ajal pole. Esiteks kaob tuvatunne, mis tekitab veelgi suuremaid pingeid, see tähendab, et lapsel on veel rohkem stressi, mida välja nutta. Teiseks, talle jääb tunne, et tema mured on tähtsusetud. Keegi ei kuula teda. Võib minna ka teistmoodi, et nutmise asemel laps on hoopis väga “tubli”. Ei nuta, ei protesteeri, ei vaidle. Ühesõnaga, ei tee midagi “halba”. See ei tähenda, et tal stressi pole, ta lihtsalt hoiab seda enda sees. Jesper Juul kirjutab sellest väga targalt. Lapsed teevad koostööd. Alati. Koostööd saab teha kahel moel: kas anda häälekalt märku, et midagi on vaja muuta (karjumine, nutmine, jonnimine, protesteerimine, iseenda või teiste vigastamine, asjade lõhkumine) või on nö head lapsed, kes teevad sõna otseses mõttes koostööd (on leplikud, sõnakuulelikud, isegi liigagi head lapsed).

See kõik muidugi ei tähenda, et lapsevanemad, kes on selliseid meetodeid kasutanud, on halvad vanemad. Ei ole, iga vanem teeb seda, mis tema arvates on kõige parem. Ja minu arvates pole õige lapsi kuskile enda raamidesse suruda. Tuleb teha samuti koostööd. See ei pruugi alati õnnestuda aga vähemalt proovitakse teadlikult ja ei loobuta esimese ebaõnnestumise pärast. Mina proovin teadlikult hoiduda igasugusest karistamisest, Mehe veenmisega läheb veel aega aga ma olen väga järjekindel. Enda kogemusest võin öelda, et rahulik seletamine on alati parem, kui otsekohe karistamine. Laps ei pruugi alati arugi saada, et on midagi valesti teinud. Mina näiteks lapsena ei saanud mõnikord aru, miks ma nutta ei või. Ja ma mäletan, kuidas ma ükskord ütlesin, et “Ma ei jonni, ma nutan!”

Mina usun kogu südamest, et alati saab heaga. ALATI. Ma ei karda oma lapsi “ära hellitada”, ma lihtsalt siiralt armastan neid ja näitan seda välja. See ei saa kuidagi halb olla. Kui ma kord õpetajate päeval eesti keelt andsin klassile, kus õppisid paar üle kooli “paha poissi”, siis nad alguses möllasid mööda klassi ringi ja üritasid mind provotseerida. Eesti keele õpetaja isegi hoiatas mind nende eest. Andsin klassile ülesande kätte ja ei üritanud neid mingil moel töötama sundida. Lõpuks nad tulid istusid minu juurde ja tegid seal samas ülesande ära. Mul polnud aimugi, mida ma teen aga ma leidsin, et minu närvitsemine oleks neile kütuseks olnud. Pärast seda ma mõistsin, et “pahad lapsed” pole üldsegi pahad. Kui sa arvad juba eos, et nad on pahad, siis nad ongi.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s