MÕTTELÕNG

Mõnikord, kui ma kellegagi juttu räägin, kaob mul mõttelõng käest. See lihtsalt kaob ära. Kui te kujutlete lõngakera, mille lõng jookseb ja siis see läheb aina õhemaks ja õhemaks kuni on vaid niidikesed ja lõpuks lõng katkeb. Iseenesest saab ju otsad uuest kokku sõlmida ja edasi kedrata aga minul see ülejäänud lõngakera lihtsalt haihtub. Ma üks hetk jään vahtima mingit punkti, hakkan liialt mõtlema sellest, mida ma parasjagu räägin ja siis on korraga mu peas nii palju mõtteid ja siis on vaikus. Midagi pole. Jutt vaibub ja saab otsa. Tihtilugu poole lause pealt. Mehele käib see pinda.
Tänu sellele olen ma oma mõtteid hakanud ilusti ritta seadma ja rääkimine tuleb ladusamalt. Kirjutamisega olen ma alati paremini hakkama saanud. Varem oli alati nii, et ma pigem kuulasin kui rääkisin. Samamoodi küsimuste esitamisega. Mitte kunagi polnud mul midagi küsida kui pärast mingit presentatsiooni või loengut öeldi “Kas on küsimusi?” Nüüd on hakanud tekkima. Ma oskan küsida. Jah, see on oskus.
Küsimus: miks oli mul varem rääkimise ja küsimisega probleeme? Mulle ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis. Ma kartsin eksida ja lolliks jääda. Enam see eksimine mind nii väga ei koti, ma oskan mitte lolliks jääda. Ka see on oskus.
Väidetavalt meeldib Lõvidele tähelepanu keskpunkt ja juhtimine. Ma ei ole väga Lõvi. Aga kes ma siis olen? Vähk?

Advertisements

One thought on “MÕTTELÕNG

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s