ARENDAVAD MÄNGUASJAD, HAIGUSED JA TRAGÖÖDIAD

Kahe päeva jooksul olen ma lugenud kahte artiklit, mis kinnitavad, et sisetunnet tasub ikka usaldada. Meedia ründab meid suure hulga informatsiooniga ja paneb lõpuks enda seisukohtades kahtlema ja leppima sellega, et ju siis ikka on nii, nagu igalpool räägitakse. Jube palju on näiteks mänguasju. Ma olen Facebookis juuni beebide grupis ja seal oli teema “Mida lastele jõuludeks kingite?” Mingid laulvad küpsisetünnid ja koerad, käokellad ja telefonid. Mina arvan, et neid pole üldse vaja. Mõni üksik võib ehk olla aga mitte kõik, nagu paljudel seal oli. Ma pooldan siiski puuklotse ja raamatuid. Ma ei usu, et Tütar millestki olulisest nüüd ilma jääb, kui tal laulvat küpsisetünni pole. Seda teemat puudutab oma artiklis Anne Lepasepp. Ta kirjutab, et mida vähem asju, seda parem. Ka mina arvan, et kõige olulisem on vanema armastus ja hool. Ma siiralt usun sellesse aga tihtipeale tekib küll ebakindel tunne, sest meid ümbritsevad igasugused reklaamid ja teised inimesed, kes erinevaid asju soovitavad (tegelikult teevad lihtsalt müügitööd). Täpselt nagu seal Facebooki teemas, igasugused imemänguasjad, millest ma pole kunagi kuulnudki, on järsku kõigil olemas või plaanis soetada. Ja siis ongi terve elamine neid koledaid plastmassjubinaid täis. Ja asi ei piirdu mänguasjadega. Tihti on tulnud teemaks ka inhalaator. Varem polnud sellest kuulnudki aga tuleb välja, et kõigil on. Ja olen tabanud end mõtlemast, et “Hmm, peaks ka vist selle hankima.” Mina olen aru saanud, et kui laps jääb nohusse või köhasse, siis lastakse tal inhalaatorist auru hingata. Misasja? Mõnedel pole laps veel kordagi haige olnudki ja juba soetavad inhalaatorit. Mõeldakse küll, et parem karta kui kahetseda aga kas sellise “ettenägelikkusega” mitte ei looda alateadlikult haigustele soodsat kasvupinnast? Et kui inhalaator juba on, siis võiks seda ju millekski kasutada ka. Järelikult peab laps haigeks jääma ja ta kuulekalt jääbki. Kindlasti on inhalaator väga kasulik asi aga mina leian, et seda pole vaja. Vähemalt mitte veel.

Haigustega on veel see värk ka, et minu arvates peab need läbi põdema, mitte meeleheitlikult sümptomeid ravida. Just nimelt. Sümptomite ravimine. Aga kuhu jääb põhjuse ravimine? Viimasel ajal on hakatud aina rohkem rääkima sellest, et “kõik on su peas kinni”. Nii närvi ajab mõnikord, kui keegi seda väljendit kasutab. Käi minema, las ma olen haige ka natuke. See lause ei võta kõike kokku. Asi ei ole ainult peas. Asi on terves kehas. Aina rohkem on minu jaoks saanud loogilisemaks oma keha kuulamine. Keha teab väga täpselt, mida ta vajab, tuleb osata vaid märke tähele panna. Haigused kipuvad tulema siis, kui kehal on puhkust vaja. Ja kuna ta muudmoodi inimese teadvusega kontakti ei saa, kui haigestuda või valutada, siis ta haigestub ja valutabki. Alles siis märgatakse oma keha kuulata. Ma olen ise ühe haiguse küüsis ikka ja jälle vaevelnud ja iga kord tahtis mu keha mulle sama asja öelda – “Hooli endast!” Sellel teemal soovitan lugeda Luule Viilmat. Väga tark naine aga tema tarkused tuleb enda jaoks sobivaks mõelda, sest inimeste stressid alati muutuvad.

Teine artikkel, millele mu tähelepanu pöörati on Tom Valsbergi “Oled sa mesilane või porikärbes?” Ta kirjutab, kuidas üks šokeeriv teatritükk pani teda mõtlema, mida me tarbime. Millist infot me tarbime. Hea on ikka lugeda artikleid teemadel, mida oled isegi mõelnud ja mis on kellegi teise poolt nii tabavalt kirja pandud. Ma tunnen alati nii suurt tänulikkust, sest keegi mõistab. Ja neid, kes mõistavad, pole üldse vähe. Kõik ei tarbigi ainult seda, mida neile ette antakse, mõeldakse ikkagi ise ka. Igatahes. Vahel kiidetakse mõnda filmi taevani ja lisatakse see lausa väärtfilmide hulka, mida kõik peaksid kindlasti elu jooksul vaatama. Ja tihtipeale on väärtfilmide nimekirjas väga raskeid teosed. Mitte, et oleks raske kuidagi filmi sisu mõista, ma pean silmas just emotsionaalselt raske. Need filmid on visuaalselt suurepärased, lausa täiuslikud. Ma hakkasin enda jaoks neid väärtfilme hindama siis, kui kunagi ammu oli ühe Sõrmuste Isanda fännivideo (terve perega fänname) taustaks lugu “Lux Aeterna” ja mu isa ütles, et see muusika oli filmis “Requiem of a Dream”. Ma olin kuulnud, et seda filmi on kiidetud ja mõtlesin, et peaks siis ka vaatama seda. Isa ütles, et pärast selle filmi vaatamist oled ise mitu päeva masenduses. Ja siis ma mõtlesin, et seda küll vaja pole. Mõnikord olen sattunud peale sellistele filmidele, pärast mida on paha olla. Vahel on hea vaadata brutaalseid filme aga selliseid, mis ei jäta mitmeks päevaks halba maiku suhu. Kuskil ajusopis hõljub üks must pilveke, mis saadab sind terve päev. Umbes sarnane tunne, kui oled öösel näinud eriti eredat unenägu ja selle tunne kummitab päev läbi. Aga igapäevaselt puutume me kokku uudistega. Minule on viimasel ajal mõned uudised nii hinge läinud, et ma olen lausa nutnud. Nii traagilised sündmused, väiksemad või suuremad, ikka lähevad hinge. Nüüd lähen ma eriti endast välja lastega seotud uudiste või lugudega, sest siis ma satun hätta oma talumatute tunnetega. Neid võiks võrrelda leinaga. Küll mitu kraadi leebem aga siiski. Lein on nii keeruline. See on väljakannamatu, võtab täielikult võimust ja tundub, et ei lõppe kunagi otsa. Sa tead, et ajapikku läheb kergemaks aga selle haripunktis soovid nii väga, et sa võiksid magada nii kaua kuni kergem hakkab. Uudised on valdavalt negatiivsed ja ma tunnen, et mul on kergem, kui ma midagi ei tea. Öeldakse ju ka, et lollid on õnnelikumad. Ja et mida targem ja teadlikum oled, seda raskem on endal olla. Palju lihtsam (ja minumeelest ka õigem) on elada üks päev korraga. Iga päev ma saan tubli annuse rõõmu, kui laps sööb mõnuga, magab sügavalt, kriiskab rõõmust ja avastab midagi uut. Iga päev ma ootan Meest koju, et me saaks lihtsalt koos elutoas istuda. Mul on hea olla, kui mul on jalas villased sokid ja kui ahi on soe. Kui tuba on korras ja juuksed on pestud. Kui näen oravat meie aeda ronimas ja kui lumi langeb täpselt nii, nagu ta jõuludel langema peab. Ma olen alati tundnud rõõmu lihtsatest asjadest. Ma ei pea olema kursis viimaste uudistega. Mulle piisab, kui ma olen kursis sellega, mis mu enda elus toimub.

Advertisements

One thought on “ARENDAVAD MÄNGUASJAD, HAIGUSED JA TRAGÖÖDIAD

  1. Requiem for a dream oli film mida meile gümnaasiumis psühholoogiatunnis näidati. Mina peale seda vene keele tunnis keeldusin vastama minemast, ei suutnud keskenduda lihtsalt. Lihtsalt see film võttis mind nii läbi, ma ei teagi kuidas see võimalik on.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s