LÄBIMÕTLEMINE

Jube palju mõtteid tuleb korraga. Mul on mitu mustandit on salvestatud teemadest, millest tahaks kirjutada. Ja ma naudin seda vabadust, et mul on aega mõelda küll. Ma saan omas tempos kirjutada, teksti üle lugeda, teha parandusi või midagi juurde kirjutada. Mõni tekst vajab laagerdumist, samal ajal teine seda üldse ei kannata. Mõned asjad jäävadki poolikuks, õige hetk läheb mööda ja sellest mõte enam edasi ei liigu. Võiks ju need poolikud tekstid ka siiski avalikuks teha aga ma olen ilge viimistleja. Kõik peab olema millimeetri täpsusega paigas. On ka erandlikke juhtumeid, kus mulle segadus meeldib aga erand kinnitabki reeglit.
Tegelikult tahtsin ma läbimõtlemisega seoses kirjutada sellest, kuidas koolis õppides läksin ma tihti ähmi täis, sest aega oli vähe. Alati pandi mingi ajalimiit ja sellest jäi mulle alati väheks. Mulle käis närvidele, et mul oli mingi okas kuklas “Miks ma ei või rahulikult mõelda, miks kõik nii kiiresti peab käima!?” Enamasti ketraski peas vaid mõte “Aega on nii vähe, ma pean kiiresti midagi tegema!” Ma olen kindel, et mu tulemused matemaatikas oleksid palju paremad olnud. Ja aega jäi väheks just mingite teemade õppimise ajal, kui mul oli vaja rohkem aega aru saamiseks. Tööde ajal ma väga ajapuudusesse ei jäänud, sest ma tegin töö ära ja pidasin paremaks mitte midagi muuta või ma ei osanud mitte midagi lihtsalt kirjutada.
Mul on meeles üks imeline matemaatika tunnikontroll, kus ma lõpetasin töö kõige esimesena. Vaatasin klassis ringi ja oma imestuseks nägin, et mitmed helgemad pead pusivad ikka ülesannete kallal. Vaatasin töö üle, kõik ilusad numbrid, ei hakka üle kirjutama. Viisin oma töö tasakesi ära ja mõtlesin, et mismõttes see töö nii lihtne oli ja kuidas nad nii kaua seda teevad. Ja järgmine tund sain töö tagasi puhta viiega. Ainukesena. Mina olin hämmeldunud ja õpetaja oli hämmeldunud. Siis oli matemaatika õpetajaks meil legendaarne Albert Raamat. Vanakooli mees ja väga autoriteetne. Ütles, et ma olen ikka huvitav kuju – hädised kolmed ja puhtad viied. Ja, et sellega jään ma talle meelde. Ma olen siiamaani nii uhke selle üle, kompliment matemaatika õpetajalt! Ja veel härra Raamatult!

Mulle ei meeldi see koolisüsteem aga ma ei tea ka, kuidas paremini saaks. Üldiselt on kool olnud tore, eriti gümnaasiumis. Siis olid kõik juba enam vähem normaalsed ja mõnus oli suhelda. Tore oli viimastes tundides lollitada ja vahetunnis aknalaual istuda. Kõik muu oli tore peale selle õppimisprotsessi, ühesõnaga. Kuidas ma nüüd oma lapse niimoodi kooli saadan? Õppimine võiks ju ka tore olla. Minu jaoks siiamaani veel ei ole näiteks…

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s