TÄHELEPANU

Kord kunstipraktikal maalisime künka otsast vaadet. Valisin akvarellid. Ja kolmest õpetajast mitte ükski ei öelnud minu töö kohta midagi. Vaatasid küll aga sõnagi ei öelnud. Ma ei tea, kas nad ei tunnistanud vesivärve või mida. Igatahes. Mina läksin aina närvilisemaks ja töö oli lõpuks ka täiesti mannetu. Ma ei saanud mingit tagasisidet ega suunamist. Mitte midagi.
Tagasi laagrisse minnes kurtsin muret sõbrannale aga tema ei saanud aru. Kui ma oma voodisse istusin, hakkasin nutma. Ma olin nii häiritud ja solvunud ja ma ei saanud aru, milles asi on. Sõbranna ei saanud aru, miks ma pillin. Mis oli imelik, sest ta on väga kaastundlik ja alati lohutab. Sellel hetkel tundus mu mure vist nii tühine. Aga minul on see siiamaani meeles. Nii paha oli ja terve praktika oli rikutud.
Ignoreerimine on kõige tõhusam viis liiga tegemiseks. Igasugune tagasiside on parem kui mitte välja tegemine. Ignoreerimine on vajalik siis, kui oled kellegi kinnisidee ja ta ei jäta sind rahule. Tähelepanu osutamine – olgu see siis positiivne või negatiivne – annab jõudu takka ja maharahunemise protsess venib pikemaks.
Ma olen mõnikord avalikus kohas näinud, kuidas lapsed nõuavad vanematelt tähelepanu (on väsinud, tüdinenud, näljased vms) ja vanemad ignoreerivad neid. Jalutavad minema ja hüsteerias laps jookseb järele. See ei aita mitte midagi, see ei ole mingi distsipliini kasvatamine, sest see lihtsalt ei tööta. Ainuke asi, mida laps sellest õpib, on see, et tema ei loe. Tema vajadustel pole tähtsust.

Mis siis täiskasvanud inimene tundma peaks?

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s