KOKSUD

Praegu on see aeg, kui Tütar koksab end igale poole ära. Seitsme kuuselt hakkas ta roomama, käputama, istuma ja toe najal püsti tõusma. Ronib ja kukub. Kukkuda ja koksata on vaja aga mu süda tahab iga kord tema nutu peale lõhkeda. Enamasti nutab ta ikkagi ehmatusest ja mõnikord ka minu äkilise reaktsiooni peale.
Ma pole algusest peale tema kukkumisi ja veeremisi kuidagi pehmendanud ja ta oskab näiteks selili veeredes oma pead hoida küll aga kuna ta pürgib nüüd kõrgustesse, on tal veel rohkem õppida.

Ta vaikselt õpib minu eest ära roomama. Ma ikka pean teda takistama, kui ta näiteks Koera veekaussi kummutama läheb või trepi alla puukoort sööma minna tahab. Kui ma taban ta nendes suundades hiilimast, siis ta väga kähku üritab kilgates veel viimaseid poolmeetreid roomata.

Lisaks tunnen ma, et nüüd ta saab aru, kui midagi teha ei tohi. Mõnikord ta saab kätte mu käe ja hakkab tasakesi mu sõrmi näksima. Vahel kiljatan, kui natuke valus on. Aga kas ta siis ehmub ja enam ei tee? Ei. Ta hakkab naeru mugistama. No mis sa teed sellisega. Endale tuleb ka naer peale ja siis peab oma muiet tagasi hoidma. Ma parem ei mõtle sellele, kuidas talle lõpuks selgeks teha, et hammustamine pole eriti naljakas. Kõik tuleb nagunii käigu pealt, tasapisi ja loomulikult. Ei pea kohe õigesti tegema. Et õppida, peab vahel end kuskile ära ka koksama.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s