MIKS MA ARMASTAN

Ma tahaksin rääkida sellest, miks elu on nii hea ja miks pole vaja üldse põdeda. Põhiline asi, mille pärast ma põdenud olen, on see, et Tütar jääb rinna otsas ööunne. No ikka täiega põdenud. Igalt poolt saab lugeda, et see pole ikka üldse hea ja laps peaks magama oma voodis jaa nii edasi ja ni edasi. Bullshit, ma ütlen. Kui imetamine ja rinna otsas magama jäämine on nii halb, siis miks beebid seda teevad? See on ju loomulik. Ja kui selline elukorraldus töötab, siis ei ole ju vaja sundida mingeid muutusi sisse. Öeldakse, et nii on laps lõpuks “ära hellitatud”. Väga hea, kui laps saab hellitusi ja kallistusi täpselt nii palju kui tahab, sest just “ära hellitatud” lapsed kipuvad olema need, kes pole saanud vanematelt piisavalt hellitusi (kuigi siin võib vaidlema minna aga ma räägin paidest ja kaisutustest mitte sellest, et vanemad annavad lapsele igas asjas järele). Tütar jääb õhtul meie kõrval magama ja magab nii terve öö. Oma voodis magas ta viimati võib olla viis kuud tagasi ja sedagi ainult pool ööd. Kui me haiglas pärast sünnitust lõpuks voodisse magama saime, siis ma teadsin, et ma ärkan, kui Tütar mind vajab ja ma olin kindel, et ei mina ega Mees ei keera end läbi une kogemata talle peale. Meie perele niimoodi sobib ja kui kõigile sobib, siis kuidas see halb on?

Ma lugesin ühte artiklit, mis rahustas mu maha ja kinnitas, et mu sisetunne on õige ja seda võiks ikka kuulata. See artikkel andis mulle rahu ja enam ma ei põe imetamise ajal, et kas see on ikka õige. Mingid totakad mõtted, miks need olemas on. Muidugi on õige. Nüüd, kui Tütar on mul rinnal, ma kuulan, kuidas ta sügavalt hingab. Ma vaatan, kuidas ta imeilusad ripsmed on nii pikad ja kuidas ta keha on nii lõdvestunud. Ta on rahulik ja tal on turvaline ja ma olen nii uhke, et ta on valinud just mind oma emaks. Mind teeb õnnelikuks see, kui mu laps tunneb end hästi ja kui talle meeldib minu seltskonnas olla.

Aga uhkusest rääkides. Või pigem uhkuse tundmisest. Ma olen viimasel ajal nii uhke ja rõõmus erinevate inimeste üle – nii tuttavate kui võõraste üle. Näiteks ma olen nii uhke, kui Mees ühes strateegiamängus mingit kavalat häksi teeb. Üks mu endine klassiõde on USAs ja tal on seal täpselt sellised sõbrad nagu tal vaja on ja nad käivad pidevalt mägedes matkamas, nii hea meel on! Ma olen uhke oma suureks sirguva õe üle ja mul on hea meel, et me enam ühes toas ei ela ja omavahel ei kisu koguaeg. Mulle meeldib, et üks blogija saab elult olulisi õppetunde ja kuidas need omaks võtab ja endaga rahu sõlmib. Mul on hea meel nii paljude inimeste üle ja ma olen tänulik, et ma olen selleks üldse võimeline. Elu on palju ilusam ja lihtsam, kui ollakse tänulikud ja osatakse andestada.

Ma olen hakanud aksepteerima näiteks nõmedalt käituvaid inimesi. Bussis, turul, tänaval, internetis. Nad võivad oma käitumisega teha teistele liiga aga nad ei mõista veel, et kõige rohkem saavad haiget lõpuks nemad. Siis ma ei hakka neid kuidagi maha tegema vaid mõtlen, et neil on omad põhjused selliseks käitumiseks, nad ei pruugi sellest veel aru saada aga kunagi. Kunagi nad jõuavad arusaamisele ja ma andestan neile. Lisaks saadan ma nende poole tihti kallistusi ja paisid ja loodan, et need aitavad. Või mis loodan – ma tean, et aitavad. Nad ei pruugi sellest ise aru saada aga piisab sellest, et mina tean. Kuigi on ka kohutavaid tegusid, mida ma ei suuda andestada. Mitte veel. Mõndade asjade puhul tekivad mul endal vägivaldsed mõtted ja kui need varem mind hirmutasid, siis nüüd olen ma nad omaks võtnud. Ja siis nendest lahti lasknud. Las nad tulevad, ja las nad lähevad. Kui neid maha suruda ja eemale peletada, siis tekib hoopis vastupidine efekt – sa hoiad neist hoopis kinni ja ei lase neil minna. Vot mis elu vahepeal õpetab. Ise ka imestan …

Tänulikkus ja andestus on armastus. Ja teate, ma olen tihti mõelnud sellele, kuidas kristlased palvetavad. Nad põlvitavad õhtuti voodi ees, käed seotud ja panevad oma soovid sõnadesse. Nad saadavad need universumisse ja soovide täitumise tõenäosus on palju suurem, kui siis, kui sa ei ütle neid välja. Palvetamine on väga tark asi. Ma mõtlesin, et võiksin isegi aeg-ajalt võtta mõne vaikse hetke, et oma soovid välja öelda. Ise saan positiivse laengu, isegi kui soovid ei täitu. See annab kummalise lootuse tunde, mis jääb saatma vähemalt terveks päevaks.

 

Ja täna oli nii mõnus ärgata. Pärast väga rahulikku ööd ärkas Tütar kell kümme hommikul. Ta silmitses mind ja paitas mu kõrva ja põske. Sikutas õrnalt mu juukseid, et ma ka ärkaksin. Selline mõnus ja tasane äratus.

Oeh. Selle pärast ma armastan.

Advertisements

3 thoughts on “MIKS MA ARMASTAN

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s