STRESS

Mul on praegu nii lühikese ajaga tekkinud nii suur stress, et ma ei suuda väga millegi muuga tegeleda, kui selle ühe ainsa probleemiga. Ja see on nii terav, ühte kohta surkiv stress, mida ma varem pole kogenud. See on nii intensiivne, et mul on kõhus kogu aeg mingi sõlmeke, mis ei lase magama jääda. Ma ei jõua ära oodata, millal ma selle lahendatud saan ja millal me saame perena värsket õhku hingata.
Me peame leidma korteri, kus elada. Me peame minema siit ära. See on parem meile ja see on parem teistele.
Õnneks oleme me Mehega ühel lainel ja see on suurim kergendus, sest see oli minu jaoks kõige raskem osa – kas meile on olulised samad asjad? On.
Ma olen järsku nii õrn ja emotsionaalne, et hakkan kergesti vesistama aga samas ma tunnen, et miski on minus paigas ja seda ei saa enam liigutada. Minus on mingi asi, mis paneb minu sõna maksma ja lubab mul ilma kartmata öelda välja asju, mida ma varem võib olla poleks öelnud.
Olen lühikese ajaga avardunud ja mul on väga huvitav end kõrvalt jälgida. Hea on kasvada ja raskustest targemana välja tulla. Praegu ma tunnen end nagu leht vihmasajus aga kui see hoovihm möödub, on nii hea värske hingata.

Aitäh, elu.

20140628-000841-521836.jpg

Advertisements

KILOD

Aasta tagasi olin ma 18 kg raskem. Ma kaalusin raseduse lõpus 83 kilo. Iiks onju. Arvestades seda, et raseduse alguses olin ma 62 kilo ja vahepeal see isegi langes mingi 60-le. Nädal pärast sünnitust kaalusin 74 kilo ja sinnakanti see jäi veel mitmeks kuuks. Olin suht emalaev aga õnneks ma ise sain sellest aru vaid siis, kui end pildi pealt nägin. Kui Tütar sai 6-kuuseks, siis hakkas kaal iseenesest langema. Kaal näitas juba 6-ga algavat arvu, jäi pidama 67 juures ja nüüd pärast imetamise lõppu on see jälle langema hakanud. Nüüdseks olen 65 kg punktipealt. Siuh. Kolm kilo veel ja olen raseduseelses kaalus ja 5 kilo ideaalkaaluni. Ilus 60. Mitte et ma praegu ilus poleks, hehe.

Järgmise rasedusega tean, et pean end rohkem liigutama, tasakaalukalt sööma ja sünnituseks valmistuma. Liigutan rohkem nagunii, sest Tütar tahab möllata ja tervislikum toitumine on lapse saamise kõrvalnäht. Teadlikult toitumisharjumuste muutmine tuleb lihtsalt loomulikult. Lisaks on mul kavas hakata joogaga tegelema ja raseduse ajal saan isegi rasedate joogas käia.

Kas keegi oskab soovitada joogat algajatele? Ilmselt pean alles sügisel alustama, sest siis algavad uued kursused ja ma tahan koos grupiga ühel ajal alustada, mitte poolepealt üritada. Kui kellelgi on kogemusi, siis soovitused on teretulnud!

ROOSID

Meil on ees aias üks roosiring. Seal kasvavad ilusad väikeste roosade õitega roosid. Mulle väga meeldivad need aga eelmisel suvel mul jäi nende õitsemine kuidagi kahe silma vahele. Õied ei olnud võib olla nii silmapaistvad, et tahaks lõigata ja vaasi panna. Eile või üleeile ma läksin ja tahtsin näha, kas õienupukesi on üldse ja avastasin, et need on tihedalt roosi-lehetäisid täis. Täna hommikul tegime Tütrega pärast hommikusööki aias ringkäigu ja ma vaatasin kõik aias olevad roosid üle. Ainult kaks roosipõõsast olid täidest puutumata, kõik ülejäänud kubisesid nendest. Kaasaarvatud minu valge lõvi, mille ma Mehelt sünnipäevaks sain ja magamistoa akna alla istutasin.
Kuna ma olin just ostnud rohelist seepi, otsustasin, et teostan oma esimese iseseisva taimekaitse töö. Segasin kokku rohelise seebi lahuse (150ml 1 liitri vee kohta) ja pritsisin kõik taimed üle. Roheline seep pidavat täide kehasid kuivatama ja see on loodussõbralik tõrje ka. Nüüd käin ilmselt iga hommik uurimas, kas jääb neid vähemaks või mitte. Kui ei, siis peab spets tõrjevahendi hankima.

MINU KÕHT vol 1

Ma lugesin raseduse ajal Pere ja Kodu Beebi väljaandest artiklist Kõhukliiniku kohta. Siis ma lükkasin selle info kuskile tagaplaanile aga nüüd nägin jälle Pere ja Kodu ajakirjas selle reklaami. Kuna pärast sünnitust on mu kõht ettevõlvuv ja jätab mulje nagu ma oleks viiendat kuud rase, siis otsustasin selle kohta rohkem uurida. Ettevõlvuv kõht vihjab kõhulihaste diastaasile, mis tähendab seda, et kõhulihaseid koos hoidev sidelihas on välja veninud. Minul on see selle pärast, et mu kõht oli raseduse lõpuks minu keha jaoks liiga suur ja kuna mu lihased olid nõrgad, ei pidanud nad sellele vastu ja andsid järele.
Niisiis, mul on kõhulihaste diastaas ja kuna ma varem teadsin, et tavaliste kõhulihaste tegemine ei aita ja võib olukorra isegi hullemaks teha, siis neid ma ei julgenud teha. Lõpuks siis läksin Kõhukliinikusse, kus füsioterapeut Helle Nurmsalu õpetas mulle esialgsed harjutused selgeks. Nüüd esialgu neli nädalat treenin kolm korda päevas oma süvalihast, mis on mul kõige nõrgem. Lisaks kannan kõhu ümber toetavat vööd, proovin igapäevaelus mitte oma kõhulihaseid valede asenditega koormata ja hoian oma kõhtu konstantselt sees. Tundub karm aga tunne on hea. Just soetasin endale uued kõrge värvliga püksid, mida kandes ma lihtsalt pean kõhtu sees hoidma, muidu ma näen välja nagu laisk sardell. Tulemusi näha veel pole aga hiljem, kui treeningkava läbitud, saab vaadata enne-pärast pilte.
Diastaasiga on see värk, et tavalise treeninguga kõhtu korda ei saa, sest tehtavad harjutused ei soodusta tervenemist. Tavalised harjutused treenivad pindmisi lihaseid aga kõhu ristilihas on see, mis kõhtu sees hoiab. Mul on hea meel, et see punu, mis mul ees on, pole paratamatus. Mu lihased on lihtsalt nõrgad, neid saab treenida ja lõpuks on mul ilusam kõht kui enne rasedust. Ei ole küll sile ja veatu aga tugev ja terve.

Ma kirjutan üles oma kogemuse, et hiljem oleks hea tagasi vaadata ja motivatsiooni leida ja ehk saab keegi teine sellest inspiratsiooni. Praegu veel ei julge pilte panna aga kui juba muutust on näha, siis näitan. 🙂

ALLES JUBA

Hea on olla terve. Ega enne ei saa aru, kui haigeks ei jää. Seekord pidi nii mitu asja kokku jooskma ja no poolteist nädalat oli nii kehv olla. Antibiootikumid tekitasid tunde nagu oleksin jälle rase. Väsimus, iiveldus, isutus. Huhh, vähemalt nüüd äkki tean, milline esimene trimester olema saab väikese lapse kõrvalt. Natukene. Imetamise ära jätmine päeva pealt on päris karm värk. Mina olen siiamaani natukene kurb selle pärast aga Tütar kohanes väga kiiresti. Lausa uskumatu, kuidas ma võtan ta õhtul voodis kaissu ja ta lihtsalt suikub unne. Ahmaizing! See on muidugi parimatel päevadel. Mõnikord ma ei taba õiget hetke ja lähen näiteks liiga vara magama ja see talle ei sobi. Näiteks nagu eile. Tundub, et alles nüüd hakkab mingi päevakava paika loksuma, enne oli kõik palju kaootilisem. Uneajad ja söögiajad oli suhteliselt sassis aga nüüd tuleb rutiin sisse.

Viimasel ajal olen tabanud end mõttelt, et oeh, kui väike Tütar ikka oli, natuke vähem kui aasta tagasi. Ja nüüd ta kõnnib ja tuleb ronib mulle kaissu, paneb käed ümber kaela või tuleb võtab mu turvalisest jalast kinni ja piilub sealt tagant külalisi. Võtab ikka ohkama küll. Kui ma antibiootikumikuuri ajal end kehvasti tundsin, siis üks hetk sattusin täpselt õigel hetkel magamistuppa. Õues oli soe ja kõik hakkas õitsema ja nagu alati, on magamistuba kõige jahedam tuba majas. Ja mis lõhn seal oli! Ma ei oskagi selgitada. Selline värske ja magus. Voodilinad lõhnasid nagu rahulikud magavad inimesed. Aeg liikus teistmoodi ja leebelt tegi mulle pai. Täpselt sama lõhn, mis oli siis, kui Tütar sündis. Uus rahulik algus, kui võis lõputult voodis pikutada ja nuusutada värsket beebit. Minu oma last. Nüüd ma ootan jälle, et ilmad läheksid soojaks ja äkki ma saan veel seda lõhna tunda.

Vähem kui kahe nädala pärast saab Tütar aastaseks. Uskumatu. Mul polegi enam beebi vaid mul on täitsa laps. Kõnnib juba natuke rohkem kui roomab ja teate, ta jonnib ka. Viskub südantlõhestavalt põrandale kõhuli ja kriiskab, kui ma näiteks ta korra maha panen, et putru segada. Huhh, mulle tundub, et päris katsumused lapsevanemana alles algavad.

pikad jalutuskäigud on meie lemmikud
pikad jalutuskäigud on meie lemmikud ja no see armas nina!