ÖÖD

Sõitsime täna mõneks-mitmeks päevaks linnast ära. Tänase öö veedame Koolitoa hoovis telgis ja isegi siin ei saa ilma ilutulestikuta. Naabrid kuskil midagi tähistavad.

Ja keegi kass hiilib ümber telgi ja ärritab Koera. 🙂

Advertisements

MINU KÕHT vol 2

Nädala alguses käisin uuesti füsioterapeudi juures ja kuigi ma ei polnud eelnevalt ülemäära tubli olnud, siis Helle suhtus sellesse väga rahulikult ja julgustavalt. Eks see ole sage nähtus, et alguses on motivatsioon laes aga siis igapäevatoimetused segavad vahele ja on lihtne vabandusi leida. Sellest hoolimata olid mu mõõdud vähenenud ja peeglist vaadates on ka talje rohkem välja joonistunud.
Juba esimestel päevadel tundsin, kuidas mu kõhulihased tugevamaks muutuvad ja ma sain neid paremini kontrollida. Kuigi ma ei jõudnud vahepeal harjutusi teha, siis enamus ajast hoidsin oma kõhtu sees, tõusin voodist õigesti ja võtsin Tütart sülle õigesti.
Ja nendest kõrge värvliga pükstest nii palju, et nats on juba suured. Pärast pesu lähevad ideaalselt selga aga varsti muutuvad juba räpipüksteks.

Seekord sain natuke suuremat koormust peale ja harjutusi teen nüüd enamasti püsti seistes. Kuna see nädal olid palavad päevad, siis pani Helle mulle kõhule kolm roosat teipi. Need toetasid mu kõhtu ja ei pidanud splinti kasutama. See splint on natuke ebamugav, läheb paigast, veidi näpistab ja ajab higistama. Proovin olle natuke järjekindlam ja teen harjutusi väga hoolikalt. Lähen lausa eraldi tuppa, et miski muu ei segaks.
Järgmine kord, kui lähen, siis ma loodan, et mul on ette näidata suurepärased tulemused!

Lisan enne ja pärast pildid ja mõõdud siis, kui treeningperiood lõpeb.

Seniks soovitagu mulle edu ja järjekindlust! 🙂

PEHMED TUULED UUED

Viimasel ajal on mind hakanud närima see, et me viibime väga palju virtuaalmaailmas. Mina ja Mees. Praegugi seda blogi kirjutades on natuke vastik tunne kõhus aga kuna Tütar praegu suhteliselt ennastunustavalt mängib, siis võtsin selle aja, et kirjutada. Ma tahan viia sisse muutused ja reeglid kodus – kui koju saabume, siis paneme telefonid kindlasse kohta, kus me neid ei puutu välja arvatud siis, kui keegi helistab või kui on vaja ise helistada. Õhtuti ekraani vahtimise asemel hoopis loeme raamatut või mängime koos. Kui me uude koju kolime, siis me telekat kaasa ei võta ja ma olen selle pärast natuke elevil. Siis lihtsalt ei ole midagi, mida sisse lülitada. Suve jooksul tahtsin ma igal pool mööda Eestimaad ringi reisida ja uusi kohti avastada aga ikka oleme enamus ajast linnas olnud. Kuna praegu on mul praktikat veel vaja teha, siis pole saanud minna ma loodan selle nädala jooksul ühele poole saada ja järgmisel nädalal juba saame trallama minna. Võib olla isegi piiri taha.

Aga täna. Täna käisin Tütrega raamatukogus. Mõtlesin, et peaks isegi regulaarselt seal käima hakkama, et end rohkem lugema julgustada. Lugeda ettenähtud ajaks raamat läbi, viia tagasi ja asemele tuua uued. Enne reisi peaks kindlasti Tütrele sealt uued huvitavad raamatud võtma ja talle mingid uued mänguasjad ka meisterdada, et reisil oleks uut huvitavat tegevust. Ma pean reisi põhjalikult ette valmistama. Mitte küll täielikult tegevusi täis planeerima, vaid et kõik vajalikud asjad oleksid olemas. Huhh, see on nii huvitav! Kui ma kunagi oma perega reisil käisin, siis varapubekana mõtlesin, et issand kui mõttetu ja igav aga kui tagantjärele mõelda, siis oli ikka mõnus ja huvitav küll. Ja nüüd saan ise täitsa oma perega reisima minna! Mulle meeldib metsas ja mägedes tatsata ja ilusates linnades jalutada. Mulle meeldib ööbida pansionaatides ja kämpingutes. Lähme-lähme!

AEG MAHA

Lapsed tuletavad meelde, et peaks vahel ikka aja maha võtma. Täna tegin süüa ja tahtsin aiast maitsetaimi tuua. Mul oli kolm võimalust: jätta Tütar koos Mehega tuppa ja käia kähku õues, võtta ta sülle ja käia natuke vähem kähku õues või kutsuda ta endaga kaasa ja tasakesi minna peenralt rukolat noppima. Otsustasin viimase kasuks. Võtsin taimede jaoks kausi, kutsusin Tütre kaasa ja nii me läksime. Vahepeal koperdasime käbi otsa näiteks ja koerad urrasid omavahel – oli vaja neid silmitseda. Peenra juures maitsesime ja nuusutasime taimi, poetasime neid kaussi ja rääkisime juttu. Seal vahepeal hakkas ta veel aiatoolile ronima, sest ta saab ja tahab nüüd igale poole ronida.
Tegelikult ma tahtsin minna tagasi süüa tegema, sest see oli nii huvitav, nii et lõpuks pidin seiklushimulise Tütre ikkagi sülle haarama ja tuppa minema. Aga vähemalt nii paljugi rahulikku kulgemist.

Ükskord me üritame veel hobusääske enne magamaminekut vannitoast välja päästa, pange tähele!

KUIDAS MULLE MEELDIB VIHM

Olin magama jäämas, kui Mees küsis, kas võib akna lahti teha. Vastasin sosinal jaatavalt, sest Tütar oli parasjagu mu kaisus uinumas.
“Vihma sajab!” ohkasin sosinal.

Varsti jõudis mu õlga paitama jahe värske õhk ja tundsin vihmasabina lõhna. Siis minuni jõudis arusaam, et vihm on minu lemmik.
Vihm peseb kõik puhtaks. Peseb puhtaks metsa ja peseb puhtaks linna. Vihm on eriti mõnus suvel aga mulle meeldib ka sügisene piitsutav vihm. Kui vihma sajab, siis tänavatel pole näha inimeste nägusid. Vihmavarjud on kallutatud ettepoole ja kapuutsid on tõmmatud silmini.
Nii hea on hingata ja kuulata looduse muusikat. Minu arvates on vihmasabin kõige ilusam looduse hääl, mis kõnetab mu hinge ja liigutab mu südant. Vihm võimendab mu tundeid, olgu need siis õnnelikud või õnnetud. Olgu õnnelikud või õnnetud aga ma alati armastan neid. Ma armastan oma tundeid.

Minus kerkis küsimus. Seoses uue kodu otsingutega. Kuidas kõlab vihm, kui meie uus kodu on kõrgemal kui teine korrus? Milline ta on…

Oeh.
Kuidas mulle meeldib vihm.