HINGEJUTUD

Ärevus kestis seekord mitu päeva. Väga teravalt tundsin, kuidas ma olen iseendaga kontakti kaotanud. Ma olin nii väike, kokkusurutud. Kohati täielikus ahastuses ja kui ma õhtuti pimedas lakke vahtisin, ketras mu peas küsimus “mis toimub”.
Kuskile ma just kirjutasin, et ma ei karda seda, mis elu mulle toob aga pean oma sõnu sööma – see oli päris hirmus. Ma ei näinud tulevikku ja see tekitas tunde nagu kõik saaks kohe otsa. Selle tõttu oli Mehega suhtlemine pingeline ja Tütar oli väga viril ja käitus kummaliselt. Ma ju nägin, et see kõik on otseselt mõjutatud minust ja ma ei osanud midagi ette võtta.
Aga ma õppisin. Ma nägin selle kurbuse ja ebamäärasuse sees elu ilu. Ma tundsin kõiki neid tundeid ja ükskõik kui õudsalt need mõjusid, tundsin, et see on ilus. Ma ei tundnud end turvaliselt aga sellest hoolimata usaldasin ma elu. Elu hoiab. Ma olen rasketel hetkedel alati tundnud, et ma olen hoitud. Mul on küll raske ja see ei lähe imeväel kergemaks aga see tunne annab lohutust. Kõikides rasketes ja kergetes hetkedes on midagi ilusat. Mitte miski ei toimu niisama. Ilus on see õppimise ja kasvamise protsess. Kõik tunded on ilusad – rõõm, kurbus, lein, raev, armastus. Kõik on ilus. Mina tunnen nendes aina oma südame avanemist.

Olen veel veidi kõhevil ja ettevaatlik, nagu kõnniks köiel ja all on must auk aga ma tunnen end turvalisemalt, ma olen paremas kontaktis endaga. Ja maailmaga. Ma olen üldiselt hetkes elaja aga ma avastasin, et kui ma tulevikku ei näe, siis on need hetked kaovad käest.

Kui ärevus läks mööda, avanesid paljud teed. Me võtsime kodu otsimisel täiesti teise suuna ja meil on tunne. Meie unistuste kodu. Hoidkem pöialt!

Advertisements

2 thoughts on “HINGEJUTUD

  1. ethel7

    See ärevus ja rusuvus…mul on ka see vahepeal, täiesti ilma mingi põhjuseta. Ei söanda väljendit “depressioon” päris üle huulte lasta, aga see tunne on nii paljuski väga sarnane. Ma olen depressiooni kohta võtnud seisukoha, et nii kaua, kui ma seda endale ei tunnista ega teadvusta, nii kaua seda ka pole. Endal on nii lihtsam. Lihtsalt on ärevus, ja see läheb varsti üle 🙂 Onju?

    1. Anette

      Mina ka mingit silti sellele külge panna ei taha, vahel on lihtsalt nii. Tavaliselt ülemineku perioodidel, kui elus toimub mingi muutus. Üle läheb kindlasti aga selle keskel olles on tunne, nagu ümberringi oleks tihe udu. Läbi ei näe ja kuskile liikuda ka ei oska. Ajapikku see hajub ja siis on jälle selge 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s