KÄISIN ÕUES

Ma käisin reedel väljas. Pistsin ühe veini põue ja läksin sõbranna juurde. Mõtlesin, et tahan tantsida ja lõbusasti aega veeta. Vanast koolist mööda kõndides ja sõbranna juures aega veetes tuli mul noatalgia peale ja tahtsin korra pidutseda nii nagu keska ajal. Sõbrannal oli külas kaks saksa tüdrukut, kellega sai kriiksuvat roostes inglise keelt rääkida ja kes viimasel hetkel lennupileteid otsisid. Jõime siis veini, otsisime koos pileteid, itsitasime autocorrecti üle ja sättisime end Loomelinnakusse. Vahepeal sai veel poes uue veini järel käidud. Pokaalis võtsime laua peale ühe valge veini karahvini, rääkisime juttu, naersime, tegin oma seebikarbi-Canoniga pilte ja lõpuks tuli otsus minna Kanalasse tantsima. Jalutasime siis toredasti Kultuurikilomeetrile ja täpselt peo ukse ees mul tuli tunne, et issand, ma ei taha ju peole minna. Ma ei taha tantsida ja ma olen rohkem purjus kui võiksin olla. Kutsusin takso ja sõitsin koju.

Kodus teki all olles mõtlesin, et õigesti tegin. Peol oleksin ma kindlasti veel midagi joonud ja tantsida poleks üldse mõnus olnud. Ilmselt oleks paha ka hakanud. Hommikul mõtlesin, et tegin tõesti õigesti, sest mul oli üsna kehv olla. Ma ei pea sammu enam selliste pidudega. Lihtsalt ei meeldi.
Mulle meeldivad dinner party‘d, kus saab mõnusat süüa, rahulikult juua veini ja rääkida juttu. Ja siis minna koju ja hommikul ärgata ilma pohmellita.

Hea on kasvada endast välja.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s