Täna oli üks episood. Olime Tütrega aias. Mina kaevasin maja taga peenart ja tema tatsas niisama ringi. Aeg-ajalt käisin kontrollimas, mis teeb. Samal ajal ootasin ka isa külla ja kuulatasin, kuidas Koer haugub. Mingi hetk hakkaski haukuma nii, et ilmselt tuttav külaline tuli. Läksin siis maja ette ja näen, et värav on pärani lahti. Mitu mõtet käis ühekorraga läbi. Äkki külaline on juba aias ja mängib koertega? Äkki jõudis juba tuppa minna, äkki tuli mitu külalist korraga?
Aga kedagi polnud, koerad ainult tõmblesid värava läheduses.
Last ka polnud!
Mind haaras selline õud, et ma tuiskasin valguskiirusel väravast välja ja nägin, kuidas isa jalutab Tütrega rahulikult värava poole. MILLINE KERGENDUS! Ma ei jõudnud veel paanikasse minna, juba rahustati maha. Laps oli värava ise lahti teinud ja ristmiku poole kõndinud aga isa oli just tol hetkel kohale jõudnud ja jaole saanud.
See hetk, kui ma mõistsin, miks värav lahti on, kadus mu peast kõik ja teadvus korraks nagu lahkus. Ma ei mäleta seda liikumist hoovist väravani. Kõik toimus nii kiiresti aga samas nagu aegluubis. Pärast vaatasin, et olin kindad maha visanud. Ma jooksin võib olla paar sammu aga ma olin hingetu.
Ma olen väga tänulik, et just nii läks nagu läks. Ei juhtunud midagi hirmsat ja nüüd on teada, et Tütar kasutab linke ja et väravale on riivi vaja.
Siuh.
Ka mul oli ükskord selline hetk, kui laps silma alt ära kadus. Pildi lõi mustaks ja tegutsesin kui automaatika peal. Kohutav-kohutav tunne!