VIIS, KUIDAS ELADA

Ma kirjutasin ükskord, et lähen regressiooniteraapiasse. Käisin. Kohe pärast seda ma ei tahtnud kohe sellest kirjutada, sest see oli väga isiklik kogemus ja mul oli vaja natukene seedida. Aga nüüd olen ma aina rohkem hakanud märkama positiivseid muutuseid oma elus ja tahaksin sellest kirjutada.
Ma märkasin ükspäev, et koristada on mõnus. Koristamine juhtus kuidagi iseenesest. Nõud said iseenesest pestud, pliit küüritud, tolm tõmmatud. Vahepeal jõudsin veel naudinguga hommikusööki valmistada, reipal sammul Tütrega jalutamas käia ja hiljem kuuma tee saatel sarja vaadata. Mmmm. Ja just ükspäev ma tegin õhtusööki nii südamega, et ma panin lausa põlle endale ette ja kraanikauss oli ka hiljem nõudest tühi. Kõik varem nii tüütud ja tavalised tegevused on niivõrd põnevad ja päeva rikastavad, et elu on kohe poole mõnusam. Värvid on erksamad, väiksemadki lõhnanüansid on tuvastatavad, tolmukübemed mu ümber liiguvad nagu aegluubis. Ma tunnetan enda ümber KÕIKE. Eriti kogesin ma seda siis, kui ma Räpinas olin. Iga väiksemgi ilmamuutus oli suursündmus. Ma tundsin, kuidas Maa armastab kõike elavat ja ma olin tol hetkel nii tänulik, et ma seda üldse tunnetada saan. Elu on suursündmus ja viimseni nauditav elamus. Ma naudin seda, kui ma olen vihane; kui ma tunnen, et ma tahaksin kohe nutta; kui ma nutan; kui ma rõõmustan iga päikesekiire, huvitava pilve, magavate Tütre ja Mehe soojade kehade ja sügisvärvides Thunbergi kukerpuude üle. Kõik on nii ilus ja see protsess, nende muutuste märkamine on imeline. Ma olen elevil selle pärast, mida elu mulle toob. See on minu viis elamiseks.

Aga teraapiast. Alguses rääkisime pikalt juttu, terapeut kogus materjali ja pärast tegin läbi ka rännaku. See ei ole mingi hüpnoos ega mingi ülimalt maagiline asi vaid lihtsalt lõdvestusseisund, kus teadvus on vaigistatud ja on parem ligipääs alateadvusele ja sügavatele emotsioonidele. Kui ma olin mõnusasti oma pea tühjendanud, juhendas terapeut mu oma südamesse. Võiks öelda, et see oli lihtsalt mu ettekujutlus aga mis sellest, sest see töötas. Töötab. Vaatasin oma südames ringi, istusin nende mõnusate tunnete sees ja seejärel palus terapeut mul kutsuda südamesse oma teejuht, kes mulle nõu annaks ja suunaks mind tegelema just nende asjadega, millega parasjagu on vaja tegeleda.
Üks põhjustest, miks ma otsustasin regressiooniteraapia kasuks, oli see, et maikuus avastati mul sooles põletik. Mu alakõht valutas paremalt poolt, seda on varem juhtunud veel kaks korda ja kõik korrad olen ma käinud EMOs. Korra sain isegi kiirabiautos kohale. Esimesed kaks korda midagi ei avastatud. Kolm on kohtuseadus.
Igatahes. Ma käisin pärast seda ka vastava arsti juures, pidin minema kontrolli ka aga ma ju teadsin, et tavameditsiin siin ei aita. Põhjused olid palju sügavamal ja mul oli aeg oma allasurutud emotsioonidega tegeleda. Huhh. Need on pärit gümnaasiumi lõpuklassist, kui ma kogesin väga mitut esimest. Esimene poiss-sõber, esimene esimene, esimene lahkuminek. Esimene rasedus…
Raske on välja öelda neid asju, sest ma pole veel lõplikult selle perioodiga rahu teinud. Minu allasurutud emotsioonid on kurbus, süütunne, häbi, äng, viha. Kindlasti midagi veel. Ja need võisid väga hästi olla kogunenud just sinna soolde. Jäänud sinna pidama ja oma aega ootama. Ja ega nad seal niisama passinud, nendega tegelemist ei saanud ju lõpmatuseni edasi lükata, nii et seal nad siis arenesid põletikuks. Antibiootikumidega sai põletik minema peletatud aga emotsioonid ju ära ei läinud.

Teraapia juurde tagasi. Ma võin teid oma jutu sees ilmselt ära kaotada aga see tekst on ennekõike minu enda jaoks. Katsuge meeled avatuna hoida.
Mu teejuht oli suursuguste sarvedega hirv ja mu süda oli sügav ja hämar kõrgete puudega mets. Nii palju erinevat tooni rohelist. See ongi ju südame värv. Ma vaatasin süviti oma elu mitut aspekti. Oma suhet iseendaga, oma suhet Mehega. Enamus ajast tundsin ma end väga rahulikuna. Mul oli mõnus niisama uurida, mis teid pidi mu alateadvus parasjagu liigub. Kõige mõnusamad olid hetked, kui mitte midagi ei toimunud. Mu silmad olid küll kinni aga ma nägin vaid täielikku valgust. Kõik oli valge ja mu pea oli tühi. Ma arvan, et seda võiks nimetada nirvaanaks. Parim puhkus.
Rännaku ajal oli mitu märkimisväärset hetke ja ma toon välja kaks. Üks oli konkreetselt lõpuklassi kogemustega seotud. Ma istusin oma südame sees puude all samblal. Olin sinna kutsunud oma parima sõbranna ja Tütre. Kuna ma ise ei olnud jõudnud selle teemani vaid kümblesin oma meele avarustes, siis terapeut puudutas ühe sõnaga mu valusaid kogemusi ja ma puhkesin hetkega nutma. See tabas mind nii ootamatult. Metsa kohal käis üks sinine välgatus, mis lõpuks oli minu süles ja oli võtnud Tütre kuju. Helesinine Tütar puhkas oma pead mu õlal ja ma lihtsalt nutsin. Ma kogesin nii suurt tingimusteta armastust, et ma ei saanud sõnagi suust. Ma lihtsalt tundsin ja teadsin, et keegi ei süüdista mind, keegi ei ole minu peale pahane ja mulle saab osaks ainult armastus. Ma olen terve elu tundnud, et alati saab heaga. Ma usun ja ma saan. Ma saan, sest ma usun. See on minu jaoks nii lihtne ja elu ju peabki lihtne olema. Mina vähemalt usun nii.
Teine märkimisväärne hetk oli vahetult enne rännaku lõpetamist. Terapeut palus mul teejuhi käest küsida, kas tal on mulle veel midagi kaasa anda. Ja see, mis juhtus, oli nii ilus ja täpselt õige. Mu teejuht, hirvekuningas, puudutas oma koonuga mu rindkere. See puudutus helendas rohevalgelt. Ja täpselt seal, kus asub astraalkeha süda. Energeetiline keskus, südametšakra. See oli võimas ja ma hakkasin ennast ja maailma palju selgemalt nägema.
Minu vägi on armastuses. See on minu vahend maailmaga suhtlemisel ja see teeb mind nii õnnelikuks. Pärast teraapiat olen ma nii palju kasvanud. Ma olen hakanud ennast rohkem usaldama ja ma panen oma sõnadele ja mõtetele rohkem kaalu juurde. Ma olen endas kindel aga samal ajal avatud muutustele. Ma tean, et paljud võivad arvata, et see võib olla just nõrkus. Ma tunnistan, et olen kohati kergesti mõjutatav aga kohe alguses ei peagi kõike teadma ja õigesti tegema. Tegelikult on täiesti vastupidi. See on minu tugevus, minu kaitse. Mina ise teen enda otsuseid, keegi teine neid minu eest teha ei saa. Mina valin selle, et olen õnnelik ja halvad asjad ei pääse ligi.

Ma parandan maailma, sest ma armastan. Selline on elu, mida elada.

* Pean vajalikuks märkida, et selline viis elada on minu jaoks õige ja ühtlasi mainiksin, et regressiooniteraapia ei ole mingi imeline meetod, mis avab kõik uksed ja elu ongi lill. Igaüks leiab oma tee ise, mina kirjeldan oma teekonda. Muutused ja kõik hea tuleb iseendast.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s