KES OSKAB KUULUDA?

Mul on üks veidi raske asi, mida ma tahan kergemaks rääkida. Kuna ma olen see nädal Räpinas koolis ja tunnen end suhteliselt üksikult, sest Mees ja Tütar jäid koju, siis mingid rasked asjad hakkavadki üles kerkima. Seekord on terve tuba minu päralt ja ma olengi õhtuti täitsa üksi. Ja päeva jooksul ma väga palju ei räägi. Nagu Tartus oli. Ma ei oska oma kursusesse sisse elada. Ma ei oska olla üks osa oma kursusest. Kuigi ma olen enda jaoks õiges kohas, siis seltskonna mõttes ma ei kuulu. Ma ei oska uusi suhteid luua. Ja see on põhjustatud paljuski sellest, et ma ei tunne kunagi, et ma kuskile kuulun*. Ma pole kunagi tundnud, et ma kuulun, et mul oleks mingi oma seltskond. Ma olen seltskondades olnud küll aga need pole kuigi kaua kestnud ja alati olen ma end veidi väljajäetuna tundnud. Mitte et keegi oleks mind meelega välja jätnud vaid ma lihtsalt tunnen nii. Ma olen sellega koos hakkama saanud aga nüüd ma saan aru, et asi ongi minus. Kuna ma tunnen end out of place, siis ma olen ka.

Esimene seltskond, kus ma olin, moodustus pärast kuuendat klassi, kui ma algkooli lõpetasin. Me teadsime üksteist koolist ja suvel trallasime koos ringi. See oli väga lahe suvi, me tegime igasugu veidraid asju – jõime mänguväljaku tornis ringis istudes limonaadi, trallisime heinapallides peitust, käisime porgandiraksus ja mängisime traktori järelkärus bändi. Seda on mõnus meenutada, sest ma mäletan, et mul oli alati väga naljakas. See seltskond meeldib mulle siiamaani väga, minu arvates nende naljad on kõige naljakamad maailmas. Aga ma vajusin sealt välja, kui ma sügisel hakkasin linnas koolis käima ja hakkas tasapisi tekkima teine seltskond.

See seltskond koosnes enamuses mu uutest klassikaaslastest. Seal tekkis nii tugev identiteet, mis võimendas minu gümna-aja identiteedi kriisi, kus ma ei teadnud, mis nägu ma olen (väga ahastust tektitav tunne) ja ma arvasin end sellest osa olevat aga jällegi – ma ei tundnud end kuuluvat. Kõik kuulasid Guns N’ Roses’it, Iggy Pop’i, Nine Inch Nails’i ja mina kuulasin ka. Tol hetkel mulle meeldis ka aga samal ajal mulle meeldisid mõned pop-lood ja ma tundsin end kehvasti selle pärast (wat!?). Ma tundsin, et kui ma olen seal seltskonnas, siis ma pean selle tõekspidamistele truuks jääma – täielik tiineka värk noh. Selle seltskonnaga ei olnud mul nii tore, sest seda aega varjutasid igasugused sellele eale iseloomulikud mured. Teistele – eriti poistele – meeldimine ja riided ja muljed ja mingid imelikud esimesed “armumised”. Üks armumine oli päris päris ja see oli selle pärast, et ma meeldisin talle täpselt iseenda pärast. Ma olen terve elu olnud positiivne ja rõõmustanud väikeste asjade üle (kusjuures, sellest ma sain aru alles siis, kui ma linna kooli läksin, sest paljud imestasid nende rõõmustavate asjade üle ja et kuidas ma neid üldse märkan) ja olen olnud parajalt naiivne ja uskunud headusesse (siiamaani ja elu lõpuni). Ja siirus. Selle pärast päris mitu oli minusse armunud, ja mina neisse ja nemad minusse jälje jätnud. Ja see on ilus.

Aga miks ma selle kuuluvuse teema üles võtsin. Ma eile õhtul hakkasin taipama, miks ma nii tunnen. Ma pole end kunagi identifitseerinud kui kiusamise ohvrit. Pole jällegi tundnud, et see õige oleks. Aga ometi midagi sellist oli ja see mõjutab mind siiamaani. Kui ma olin 5-aastane, siis me kolisime perega uude korterisse väikeses külas. Samas majas elas ka mu tädi oma perega ja mu täditütar on minuga samavanune ja me käisime tihti läbi. Majas elas veel päris palju lapsi. Tasakesi saime omavahel tuttavaks ja mängisime tihti koos. Aga aeg-ajalt oli mingi jama. Üks minust paar aastat vanem tüdruk sai hästi läbi minu täditütrega ja teiste tüdrukutega meie majas ja mina jäin sellest ringist tihti välja. Mind ei tahetud külla mängima ja paar korda oli isegi nii, et terve seltskond sai korralduse minuga mitte rääkida. Ja ma sain pidevalt mingite torgete osaliseks. Üks seik, mis mulle meenub, on esimesest klassist (me käisime kõik ühes koolis). Istusin vahetunni ajal klassis ja ilmselt õppisin midagi. Samal ajal tuli see vanem tüdruk vaatama, mis tädtütar õpib ja ilmselt hakkas teda aitama ja istus tema kohale, mis oli minust ühe koha võrra kaugemal. Siis ta vaatas mind põlastava pilguga, nagu ma haiseks ja nihutas väga demonstratiivselt tooli minust eemale. Pärast, kui emale sellest rääkisin, siis ta ütles, et oleks võinud ennast meelega talle hoopis lähemale nihutada.

Teine seik on küll väike aga siiski nõme. Ta küsis, kas ma tahan kommi. Ma ütlesin muidugi “jaa”, ta lippas tuppa ja tõi mulle pealtnäha Oravakese aga paberi sees oli hoopis kivi. Selliseid hetki oli veel aga praegu mulle meelde ei tule.

Aga imelik on see, et kui me vanemaks saime ja mu täditütar ära kolis, siis hakkasin ma tal hoopis külas käima. Ma mäletan, kuidas me istusime tema toas, kuulasime Terminaatorit, Vennaskonda ja Sõpruse Puiesteed, rääkisime inimestega MSN-is juttu, sõitsime koos ratastega ringi, vaatasime seebikaid. Hoopis teine teema. Ma mäletan ka seda, et ma ei tundnud end kunagi väga turvaliselt, sest kartsin alateadlikult, et ta teeb võib olla jälle midagi alandavat.

Sellise käitumise tagajärjel olin ma suhteliselt maatasa ja ei arvanud endast väga midagi. Sellise käitumise tagajärjel hakkasin ise niimoodi käituma ja otsima viise, kuidas kellestki üle olla. Nii mõnigi ema arvas, et ma olen pahatahtlik ja nõme. Ma tundsin kogu aeg, et kõik tahavad mulle sihilikult liiga teha ja tegin ise teistele liiga. Ma tunnen end väga halvasti selle pärast ja pärast selle kirjutamist ma lähen vabandan ühe inimese ees, kes vajab minu andeks palumist. Mul oleks hea meel, kui ka minult palutaks vabandust aga seda ei maksa oodata. Andestada saan ma igal juhul. Ma ei tea, millal ma sellest vabaks saan aga ma tean seda, et ma saan. Varem või hiljem.

Ja kuna see käitumine kutsus minus esile samasuguse käitumise, siis äkki see on nõiaring? Keegi kohtles teda varasemalt samamoodi ja tal oli vaja end üles ehitada? Võib olla oli selle põhjuseks suured ja mitte väga kerged muutused tema elus? Ja kas mina lükkasin veel kellegi sellesse ringi? Ei tea. Aga ma loodan, et nad leiavad omad viisid, kuidas sellega toime tulla.

Mina leidsin, sest mul on kergem.

🙂

* Erand: keskkooli ajal tekkis tüdrukute seltskond ja see on täiesti oma. Me teeme veel suuri asju.

Advertisements

2 thoughts on “KES OSKAB KUULUDA?

  1. Astrid

    Tundsin su postituses ära selle tunde, mida ise tihti tundnud olen. Põhikoolis olin pigem aktiivne ja üsna hea suhtleja ning arvan, et sain enamikuga läbi aga oma praegusesse ellu olen sealt kaasa võtnud vaid ühe inimese. Ma ei teagi, mis keskkoolis juhtus aga justkui uppusin iseenda sisse ära ja jäingi sinna kuni kool läbi oli ning pikk suhe lõppes. Ülikooliga hakkas uus elu ja tuli väga palju uusi seltskondi, kuhu ma ikkagi sisimas tundsin end mitte kuuluvat, et mingi piir on vahel ja et see piir ongi vist seatud mu enda poolt… Ja nüüd ongi nii, et on palju tuttavaid aga väga üksikud väga lähedased inimesed, kellega seda piiri pole.

    1. Anette

      Aga sellest pole midagi hullu ka, ma ei suudaks väga palju sõpru pidada 😀 Need, kes on lähedased, nendega võin mitu kuud ka mitte rääkida ja suhtega ei juhtu mitte midagi. Mulle iseenesest meeldib, kui on vähe sõpru, üles kasvades oli natuke raske aga läbi selle maõppisingi 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s