MULLE

Ma olen natuke mõelnud sellest, mida ja kuidas oma blogisse kirjutada. Enda elu igapäevastest asjadest ma kirjutada ei taha, sest siis ma mõtleksin juba ette ja tegevuse ajal, kuidas sellest kirjutada ja see võtaks minu jaoks kogu eheduse ära. Ma ei taha, et blogi pidamine oleks minu jaoks mingisugune rutiinne kohustus. Mulle meeldib kirjutada ja mulle meeldib mõelda, et keegi saab sellest inspiratsiooni või leiab mingit toetust. Toetus ongi tegelikult see, mille poole ma püüelda tahaksin. Mulle meeldiks, kui minu blogi lugemine tekitaks hea sooja tunde lugejas ja võib olla paneb lugejat enda suhtes end pareminin tundma. Mina mõnda blogi lugedes tunnen just seda ja minu arvates on see nii mõnus ja ehe, et tahaksin seda ka omalt poolt pakkuda.

Mulle meeldib kirjutada oma tunnetest, kasvamisest enda sees ja mind ümbritsevates suhetes. Kuidas on hea olla naine ja ema ja osa universumist. Mulle meeldib anda edasi lihtsate asjade ilu ja võlu ja mulle meeldib mõelda, et see tuleb mul hästi välja. Kuigi vahel on kahtlused, kas ma ikka tohin sellist asja öelda või kirjutada. Kuidas see mõjutab minu enda magnetvälja, teisi inimesi ja tervet maailma. Kuna ma olen alati olnud paras lillelaps ja vaistlikult tajunud ära asjad, mis ei saa head olla, olen teadlikult üritanud vältida teatud mõttemustreid või sõnu. Kuidas mõjutab mind negatiivsete uudiste kuulmine või teisest inimesest negatiivselt mõtlemine või rääkimine. Või iseendast halvasti mõtlemine ja rääkimine. Kõik need mõtted, mis mu peas on ja kõik sõnad, mis ma välja ütlen – neil kõigil on mingi energia ja see energia ei kao mitte kuskile.

Ja ma tunnen, et kõik, mida ma blogisse kirjutan, saab veelgi suurema energia taha, sest mitmed inimesed oma lugemisega kasvatavad seda ja kannavad edasi. Selle pärast mõtlesin, et võtan endale väikese pausi. Ma pole regulaarne kirjutaja aga tunnen, et tahaksin natukene omaette selgeks mõelda, mida ma oma blogiga tahan inimestele ja endale anda. Lõpetan kooli ära ja tegelen rasedusega ja perega ja koduga. Ja iseendaga, sest mu teele on tulnud midagi, mis puudutab mu hingesüdant just sealt, kuhu ma siiamaani ise jõudnud pole. Ma olen elevil, sest 2015 tundub olevat väga elumuutev aasta. Sellele annab kinnitust ka kundalini jooga õpetused, mis on suur osa nende muutuste liikuma lükkamisel.

Võtan aega tõeliseks puhkamiseks, elu nautimiseks, armastamiseks ja tänulikkuseks. See saab olema mõnus kõikide nende suvevihma ja päikseköetud männimetsa lõhnadega. Mehe kallistuste ja Tütre naeratustega.

Saatke ilusaid mõtteid!

isa ja tütar, päevased | canon prima 70f zoom
isa ja tütar, päevased | canon prima 70f zoom
Advertisements

PÄRIS LÄBI

Eile ja üleeile olin ma täiesti liimist lahti. No ikka nii, et ma ei suutnud end üldse üles korjata ja kokku panna. Emotsioonidega toime ei tulnud, iga asi ajas nutma ja loomulikult eile oli see päev, kui Tütar ei maganud ja Mees jõudis hilja koju. Huuh, esimest korda emaduse jooksul oli mul tunne, et tahaks lihtsalt ära minna. Et enam ei jaksa ja tahaks kuskile metsa ja ennast mitte liigutada. Ma olin sassis, kodu oli sassis, Tütar oli täiesti kreisi peast ja ma lihtsalt istusin ja ei jaksanud midagi teha. Kuidagi mul õnnestus õhtusööki valmistada ja enne magamaminekut laps vanni panna (enne mida ta teisel korrusel ahju tuhast tühjendas, JÄLLE). Ma ei jõudnud ära oodata, millal see päev läbi saab. Millal ometi Tütar magama jääb ja millal ma magada saan. Pärast kõike seda olin ma nii läbi ja hea meelega oleks joonud ühe tee meega aga täna hommikul oli mul glükoositest ja pärast kaheksat midagi süüa ei soovitata.

Täna olen nagu teine inimene. Nii nagu ma tavaliselt olen. Tasakaalukas ja rahulik. Lausa heas meeleolus, kuigi siiski veel väsinud. Hommikul glükoosijoogist paha ei hakanud, ükski nõelatorge haiget ei teinud ja sain seal isegi tukastada. Koju jõudes sõime Tütrega koos, läksime jalutama ja ta vajus esimese kümne minuti jooksul ära. Sain joogat teha ja veidi puhata. Nüüd on vaja energiat natuke rohkem kokku tuua, et viimased kooliasjad lõpetada ja rahuliku südamega eksamiteks õppima hakata, et enesekindlalt kool lõpetada. Vähem kui kuu aja pärast saab mu Tütar kaheseks ja täpselt kuu aja pärast ongi lõpetamine. Ja pärast seda. Oeh, siis ma küll naudin niisama olemist. Tegelen asjadega, millega ma tegeleda tahan – naudin perega olemist, naudin rasedust, valmistun sünnituseks, nokitsen mõne teki valmis ja punun pesa.

Ilusad väljavaated!

TSITAAT

Eile pärast joogat tõin endaga kaasa raamatu “Kundalini jooga. Teekond imelisse võlumaailma.” Tasakaalupanuse vastu muidugi. Kohe, kui ma tundi minnes seda raamatut seal riiuli peal nägin, tundsin, et seda raamatut ma peangi lugema. Ma olen natuke aega juba tundnud, et tahaksin mingit toetavat raamatut lugeda ja nii see minu teele tuligi. Juba pärast lühikest lugemist olen pidanud mitu korda katkestama, sest äratundmine, selgushetked, tänulikkuse pisarad, uued teadmised ja beebi põksimine kõik korraga tekitavad nii üleva tunde, et ma lihtsalt pean natuke istuma ja tundma. See lugemine on minu jaoks kuidagi nii hea, et ei raatsigi korraga kiiresti ja palju lugeda. Seda tahan ma lugeda vaikselt ja pehmelt, rahuliku taustamuusika ja valge teega. Raamat on pühendatud kundalini jooga tutvustamisele ja minule kui algajale on see suurepärane teejuhataja aga lisaks teadmistele kundalini joogast, saan ma sealt palju muudki. Saan toetust oma tõekspidamistele ja vaadetele, kinnitust oma sisemisele tarkusele, tänu millele julgen rohkem usaldada oma intuitsiooni. Saan lihtsaid võtteid, kuidas olla igapäevaelus aina teadlikum ja rohkem kohal ning hinnata end ümbritsevat ilu ja õppetunde, mis elus ette tulevad. Saan toetust oma uskumusele, et minu elus on kõik täiuslik. Kõik head ja vead on armastusväärsed ja minus elus selle jaoks, et ma saaksin neist õppida.Joogaraamat_kaas.indd “Õnne ja harmooniat ei ole mõtet otsida väljastpoolt iseend. Mitte miski ega mitte keegi peale sinu enda ei saa tuua sulle rahulolu ja rõõmu. See on sinu sisemine rännak, sinu põnevus ja vastutus.” Liina Ravneet Elvik “Kundalini jooga. Teekond imelisse võlumaailma”

KOOS

Eile tuli väikses seltskonnas teemaks suhted ja emotsioonid ja üks hetk sain ühe küsimuse osaliseks. Kas ma arvan, et suhtes on tülitsemine vajalik?

Ma tol hetkel ei osanud päris õigeid sõnu leida aga ma ütlesin, et ma ei arva, et tülisid otseselt vaja on aga samas kui nad tekivad, siis ei pea neid kartma. Lahkarvamusi tuleb ette ja neist peab rääkima. Aga see pole ka nii lihtne – rääkida peab ka oskama. Ausalt öeldes pole mul kunagi olnud tunnet, et me oleks Mehega hirmsasti tülitsenud. Ma vähemalt ei nimetaks neid tülideks, sest alati olen ma teadnud, et asjad saavad lahendatud. Kui tekib selline olukord, siis ma ei mõtle seda üle ja ei lahterda “tüliks” või “riiuks” ja pole terve päev ülimalt solvunud vaid asun seda omamoodi lahendama. Ja lõpuks lahendame selle omavahel. Kui tunded lähevad üle võlli, siis tuleb aeg maha võtta ja rahuneda ja hiljem uuesti proovida. Töötab, ausalt.

Ma olen tihti kuulnud väljendit, et armastuse nimel ei pea pingutama. Armastus suhtes kas on või ei ole. Mõnes mõttes tõsi aga kui seda võtta nii, et omavahelise suhte pärast ei peaks pingutama, siis sellega ma nõus pole. Suhte eest peab hoolitsema. Ja kuidagi moodi on meil see õnnestuma hakanud.

Kui Tütar sündis, siis võisin aeg-ajalt sattuda peale lausetele või artiklitele, mis mind hirmutasid – naine unustab lapse sündides mehe ära, omavaheline suhe halveneb, lõpuks minnakse üldse lahku ja veel suurte tülidega. Peab vältima seda ja teist ja mitte kunagi ära tee nii ja naa. Need tekitasid minus kõhklusi ja ma ikka juurdlesin oma tunnete üle aga lähemalt neid vaadata ei julgenud, sest kartsin, et see võib tuua liiga suuri ebameeldivaid muutuseid. Ma teadsin, et mingi hetk jõuavad minuni vastused aga kunagi ma ei kujutanud ette, mis tegelikult toimuma võib hakata. Meil on olnud lugematuid vestluseid, kus me oleme teineteisest täiesti mööda rääkinud ja mõlema vajadused on olnud rahuldamata ja mõlemad on samaaegselt tundnud end kõrvalejäetuna.

Aga nüüd, pärast seda, kui ma jäin meie teise lapse ootele, on hakanud asjad kuidagi paika loksuma. Igalt poolt voolab sisse inspiratsiooni ja mul jätkub tähelepanu nii enda, Mehe, kui ka laste jaoks. Ja milline õhkkonna muutus sellega kaasneb! Kodus on mõnusam olla. Palju kodusem. Mina saan Mehelt samamoodi tähelepanu ja meie vestlused, mis puudutavad meie suhet, meie mõlema eraldi elu ja laste kasvatamist, on palju produktiivsemad. Möödarääkimisi on palju vähem ja need vestlused on ausalt öeldes mu lemmikud. Ma tunnen, et mina saan Mehelt seda tähelepanu, mida mul on vaja ja tema saab minult seda, mida temal on vaja. Kodus ja pereelus on palju tervem ja täiuslikum energia ja ma olen päris kindel, et see läheb aina paremaks.

Ja täna, kui Tütart magama panin, tundsin, et tahaksin pärast kaisus tududa. Siinkohal on vajalik märkida, et minu puhul on see harv nähtus, sest tavaliselt mulle kaisus magamine eriti ei meeldi. Läksin kutsusin Mehe ja nii me tegime ühe kollektiivse lõunauinaku. Nii mõnus!

image