KOOS

Eile tuli väikses seltskonnas teemaks suhted ja emotsioonid ja üks hetk sain ühe küsimuse osaliseks. Kas ma arvan, et suhtes on tülitsemine vajalik?

Ma tol hetkel ei osanud päris õigeid sõnu leida aga ma ütlesin, et ma ei arva, et tülisid otseselt vaja on aga samas kui nad tekivad, siis ei pea neid kartma. Lahkarvamusi tuleb ette ja neist peab rääkima. Aga see pole ka nii lihtne – rääkida peab ka oskama. Ausalt öeldes pole mul kunagi olnud tunnet, et me oleks Mehega hirmsasti tülitsenud. Ma vähemalt ei nimetaks neid tülideks, sest alati olen ma teadnud, et asjad saavad lahendatud. Kui tekib selline olukord, siis ma ei mõtle seda üle ja ei lahterda “tüliks” või “riiuks” ja pole terve päev ülimalt solvunud vaid asun seda omamoodi lahendama. Ja lõpuks lahendame selle omavahel. Kui tunded lähevad üle võlli, siis tuleb aeg maha võtta ja rahuneda ja hiljem uuesti proovida. Töötab, ausalt.

Ma olen tihti kuulnud väljendit, et armastuse nimel ei pea pingutama. Armastus suhtes kas on või ei ole. Mõnes mõttes tõsi aga kui seda võtta nii, et omavahelise suhte pärast ei peaks pingutama, siis sellega ma nõus pole. Suhte eest peab hoolitsema. Ja kuidagi moodi on meil see õnnestuma hakanud.

Kui Tütar sündis, siis võisin aeg-ajalt sattuda peale lausetele või artiklitele, mis mind hirmutasid – naine unustab lapse sündides mehe ära, omavaheline suhe halveneb, lõpuks minnakse üldse lahku ja veel suurte tülidega. Peab vältima seda ja teist ja mitte kunagi ära tee nii ja naa. Need tekitasid minus kõhklusi ja ma ikka juurdlesin oma tunnete üle aga lähemalt neid vaadata ei julgenud, sest kartsin, et see võib tuua liiga suuri ebameeldivaid muutuseid. Ma teadsin, et mingi hetk jõuavad minuni vastused aga kunagi ma ei kujutanud ette, mis tegelikult toimuma võib hakata. Meil on olnud lugematuid vestluseid, kus me oleme teineteisest täiesti mööda rääkinud ja mõlema vajadused on olnud rahuldamata ja mõlemad on samaaegselt tundnud end kõrvalejäetuna.

Aga nüüd, pärast seda, kui ma jäin meie teise lapse ootele, on hakanud asjad kuidagi paika loksuma. Igalt poolt voolab sisse inspiratsiooni ja mul jätkub tähelepanu nii enda, Mehe, kui ka laste jaoks. Ja milline õhkkonna muutus sellega kaasneb! Kodus on mõnusam olla. Palju kodusem. Mina saan Mehelt samamoodi tähelepanu ja meie vestlused, mis puudutavad meie suhet, meie mõlema eraldi elu ja laste kasvatamist, on palju produktiivsemad. Möödarääkimisi on palju vähem ja need vestlused on ausalt öeldes mu lemmikud. Ma tunnen, et mina saan Mehelt seda tähelepanu, mida mul on vaja ja tema saab minult seda, mida temal on vaja. Kodus ja pereelus on palju tervem ja täiuslikum energia ja ma olen päris kindel, et see läheb aina paremaks.

Ja täna, kui Tütart magama panin, tundsin, et tahaksin pärast kaisus tududa. Siinkohal on vajalik märkida, et minu puhul on see harv nähtus, sest tavaliselt mulle kaisus magamine eriti ei meeldi. Läksin kutsusin Mehe ja nii me tegime ühe kollektiivse lõunauinaku. Nii mõnus!

image

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s