TÄNA

Mõned nädalad tagasi teatas Mees, et läheb koolitusele. Ta on varemgi koolitustel käinud aga seekord sõitis ta Indiasse. Hästi põnev ja uus kogemus. Esiteks koolitusfirma on viimasepeal ja nende lähenemine igale kliendile on väga personaalne. Kuna India kultuur on hoopis teine kui meil siin, siis olin alguses suhteliselt ärevil ja muretsesin igasuguste asjade pärast, aga koolitusfirma poolt on kõik ära korraldatud ja mitte ainult. Antud on ka põhjalik info, kuidas kohalikus ühiskonnas toimetada, soovitused sisseostude tegemiseks, mida tähele panna inimestega suheldes jne. See kõik rahustas mu maha ja tunnen end selles suhtes turvaliselt.

Aga ma ei tundnud end turvaliselt pikaks ajaks üksi koju jäämise suhtes. Ma otsustasin kohe minna koos Tütrega selleks ajaks maale oma vanaema juurde. Tundsin, et ei suuda üksiolemisega toime tulla ja kodune rütm seda paremaks ei tee. Alles paar päeva tagasi hakkas mul koitma, et misasja. See on ju reaalsusest põgenemine. Miks ma tunnen, et mu elu laguneb koost, kui Mees kaugel on? Miks ma kardan, et ma hakkama ei saa? Ma enam ei oskagi öelda, sest alates sellest selguse hetkest ma ei mäleta enam, miks. Võib olla olin ärevil selle tõttu, et ma pole olnud rahaasjade eest vastutav ja nüüd saan natuke lähemalt sellega kokku puutuda. Mul on mingi teatud summa, millega pean teatud aja siis toime tulema ja selle hulgas on ka nö päris kulutused, mitte ainult toit. Ma pean kõigega arvestama ja püsima turvalises tsoonis, et mitte näiteks tühja paagiga kuskile tee peale jääda. Võib olla olen ma olnud emotsionaalselt Mehest liiga sõltuv? Pärast seda, kui ma sain aru, et me pole koos vaid siis, kui me füüsiliselt üksteise lähedal viibime vaid meie side on palju vaimsem ja ulatub palju kaugemale kui mõned sajad kilomeetrid. Me oleme siiski koos.

suvine jäädvustus
suvine jäädvustus

Mees istus täna varahommikul lennukile. Teda ära saates ja pärast seda pole siiani mingeid suuri emotsioone tekkinud. Olen kerges ooteseisundis, et äkki midagi tuleb esile ja siis saan kohe jaole. Igaks juhuks. Samas tunnen, et olen tasakaalus ja nii kaua, kui saan iga päev vähemalt ühe väiksegi kinnituse, et Mehel on kõik korras, siis nii see ka jääb. Muidugi mõtlen juba sellele, kuidas ma talle lennujaama vastu lähen ja kui tore taaskohtumine olema saab aga samal ajal olen elevil tema põneva kogemuse pärast. See toetab päris palju.

Maale me Tütrega paariks päevaks siiski sõidame, sest ma juba lubasin aga ei viibi seal nii kaua kui alguses plaanisin. Tuleme tagasi mõnusasse koju, oma rütmi elama ja oma voodisse magama. Ehk saan isegi omapäi sõbranna(de)ga einestama minna. 🙂

Blogi hakkan ilmselt ka tihemini täitma kui nüüd viimased kuu aega. Rasedusest tahan kirjutada, sest sellega koos saan ma väga erilise sünnitoetuse kogemuse, mis on nii ilus ja tõesti toetav. Ja mitmed muud asjad on veel mu meelel, mida tahan väljendada. Ma midagi konkreetsest lubama ei hakka, sest paljud teemad hajuvad päris kiiresti laiali ja enam neist kirjutada ei tahagi. Nüüd aga on aeg minna ja end voodisse sättima hakata. Ma olen seda terve päev oodanud. 🙂

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s