SEIKLUSED ISEENDAS, KODUS JA TOIDULAUAL

Mu ämmaemand on väga numbrites kinni – iga kuu võib juurde võtta maksimaalselt 1,5 kilogrammi ja lapse liigutusi peaks iga nelja tunni tagant tundma. Kui liigutusi ei tunne, siis peaks beebit torkima, et ikka endast märku annaks. Ma pole seda teinud. Esiteks pole nagu vaja olnud ja teiseks, ma lihtsalt ei teeks seda. Mis mõttes keegi hakkab sind torkima samal ajal kui sul on näiteks kõige mõnusam uni käsil. Mind ei pane muretsema, kui ma neli ja pool tundi või isegi rohkem ühtegi liigutust ei fikseeri. Ma tunnen, et kõik on korras ja on kuni lõpuni korras. Minu tervis ja üleüldine enesetunne on väga hea ja ma olen veendunud, et ülejäänud rasedus on valdavalt samasugune. Ehk siis mõnus.

Kuigi ma tunnen poolehoidu rohkem loomuliku ja loodusliku suhtes, on mul olnud keeruline arstidele seda öelda. Seetõttu olen teinud kõik ultrahelid ja glükoositestid, mis arst on määranud. Järgmisel ämmaemanda visiidil oli plaanis panna paika viimase ultraheli aeg, kus vaadatakse, mis asendis laps on, kui palju on lootevett, mis on lapse kaal. Kuna Tütar oli sündides pea 5-kilone, siis ämmaemand arvas, et järgmise lapse puhul peaks veenduma, kas tuleb suure sünnikaaluga laps ja kui ultrahelis peaks selguma võimalik suur sünnikaal, siis ei lasta mul sünnitust oodata vaid kutsutakse esile. Olenemata sellest, kui suur või väike on lapse kaal, tahan ma, et sünnitus algaks ise, omal ajal. Samuti soovin ma sünnitada ise. See on minu valik ja ma pean selles veendununa ämmaemandale ütlema, et soovin viimasest ultrahelist loobuda. Sest see on ultraheli. Mõlema lapse peal olen ma näinud, et see pole kuigi meeldiv protseduur (Tütar hakkas sibelema, teine laps tõmbub krampi ja liigutab vähe kuigi muul ajal on väga aktiivne). Ma olen end kurssi viinud ultraheli mõjudega lootele ja inimkehale üleüldse ja ma leian, et kui ultraheli tehakse vaid sellel põhjusel, et määrata lapse kaalu (mis ei pruugi üldse täpne olla) ja ma olen otsustanud nii kui nii ise sünnitada, siis ma pole selle vajaduses veendunud, pigem vastupidi. Ma olen korra juba suure lapse sünnitanud ja seekord olen ma nii vaimselt kui füüsiliselt sünnituseks rohkem valmistunud ja ma tean, et kõik läheb kõige paremini ja just nii nagu peab. Muidugi võib ultrahelis igasuguseid asju selguda aga ma juhindun oma sisetundest, mis ütleb mulle, et minu lapsed on terved, mina ise olen terve ja “pigem karta kui kahetseda” siin puhul ei kehti. Kartmise asemel ma usun. Ja ma olen selles toetatud nii Mehe kui ka oma sünnitoetaja Karita poolt.

Toetusest rääkides. Ma sattusin kuidagi täiesti juhuslikult sünnitoetaja koolituspäevale, kus tutvustati sügisel alustavat sünnitoetaja õppekava ja seal tabas mind selgusehetk. See on minu teema. Sel sügisel ma küll õppekavaga ei liitu aga kunagi kindlasti kavatsen sellesse rohkem süüvida, sest mind pole kunagi ükski asi niimoodi kõnetanud. Tegelikult tutvun ma selle ametiga juba praegu. Avaldasin Mehele soovi lisatoetuseks – sünnituseks ettevalmistumiseks raseduse ajal, toetuseks sünnituse ajal ja ka pärast sünnitust – ja võtsin ühendust sünnitoetajaga, kellega olen nüüdseks kohtunud kaks korda. Ühe korra üksi, teisel korral koos Mehega. Ja ma ei kahetse üldse, ma tunnen, et minu jaoks on see praegusel hetkel õige ja ma olen nii tänulik, et Mees toetab mind selles, isegi kui ta ise päris täpselt aru ei saa, kuidas see vajalik on. Mul on täiesti imeline mees, kes on õppinud arvestama minu soovidega, ükskõik kui ebaloogilised või -vajalikud need talle tunduda võivad. Mõistlikkuse piires muidugi. Nende paari kohtumisega on mu turvatunne märkimisväärselt kasvanud. Minu võime usaldada iseennast, oma sisetunnet ja veendumusi on tugevam. Ma julgen rohkem usaldada. Kui ma tunnen, et ma olen õigel teel, siis ma jätan aina vähem ruumi vastu vaidlemiseks või ümber veenmiseks. Olen enda kohta avastanud nii mõndagi uut ja loonud seoseid lapsepõlvega ja vanematelt pärit mõtte- ja käitumismustritega. Olen pannud sõnadesse oma hirmud ja seeläbi nendest vabanenud. Olen õppinud rohkem iseennast ja aega iseendale väärtustama. Olen õppinud enda keha lõdvestama ja harjutanud valust läbi hingamist. Kõik need asjad on olulised sünnituse loomulikuks kulgemiseks. Kuna sünnitus on nii intensiivne protsess ja energia liikumine on nii võimas, siis on täiesti loomulik, et ülesse võivad kerkida allasurutud emotsioonid, eriti hirm. Eelmisel sünnitusel tundsin ma hirmu ja ebakindlust. Ebamääratust. Mul polnud aimugi, millises faasis sünnitus on ja kui kaua võib veel minna ja ma olin vahepeal üsna ahastuses, sest ma olin väga väsinud ja tahtsin magada. Sellistel hetkel oli Mehe kohalolu asendamatu ja väga oluline, ta tõi mu maa peale tagasi. Seekord tahan ise olla teadlikum ja rohkem kohal ning osata Mehe toetust paremini vastu võtta ja Karita kohalolu on kindlasti ka suureks abiks. Mul on veel palju õppida aga kui juba nüüd tunnen end sünnituse suhtes kindlamalt, siis edasi saab aina turvalisemaks minna.

Mul on väga hea meel, et saan rasedust nautida. Mulle meeldib rase olla, energia on hoopis teine, rahulikum. Mul pole erilisi tujude kõikumisi ega tunne end kuidagi ebastabiilsena. Vahepeal muidugi oli selline ärev periood, kui kooli lõpetamine lähenes aga see rahunes maha, kui ajapikendust võtsin (kui Facebooki seinale ilmusid järjest cum laudega magistri lõpetajad, siis mina lõpetan kutsekooli nelja aastaga, hehe). Aga nüüd, isegi kui Mees ära on (ja varasemalt on mul olnud ilma temata väga üksildane olla), olen ma olnud üllatavalt mõnusas meeleseisundis. Ma olen väga rahul oma eluga praegu, üleüldiselt. Muidugi on väiksed asjad nagu segadus kodus, mis liigub koristades minu eest lihtsalt järgmisesse tuppa ja jõuab ringiga uuesti mu selja taha. Tornaado Tütar on lihtsalt nii palju kiirem. Mul on hakanud asjad palju kauem aega võtma ja vajan mitut puhkepausi, enne kui kõik tehtud saab ja selle aja sees oskab ta näiteks kõik jalanõud erinevatesse tubadesse laiali tassida ja koerakrõbinad verandale puistada. Ja see üles-alla kükitamine ja tõusmine on väsitavad. Korra olen pidanud Tütrele voodi alla ka järele roomama, mille käigus ma tundsin vähemalt kolm korda, et enam välja küll ei saa. Aga asjad saavad siiski tehtud, mis sest, et mitmete puhkepausidega. Need pausid on väga mõnusad.

Mul pole siiamaani ühtegi märkimisväärset vaevust olnud. Kerged krambid jalgades, mida leevendavad jalavannid magneesiumisoolaga. Vahel harva surub laps nii alla, et tunnen natuke närvivalu. Mõnikord tunnen rohkem väsimust kui mõnel teisel hetkel. Erilisi isusid ka pole, välja arvatud see, et mulle meeldib jääkuubikuid krõmpsutada. Nagu eelmise rasedusega. Kaalu on juures kuskil 7 kg, mis minu arvates on päris hea, peab lihtsalt suvel suutma liiga paljust jäätisest hoiduda ja iga päev vähemalt üks jalutuskäik teha. Siis jääb suur kaalutõus olemata ning pärast sünnitust on ka kergem olla.

Toitumine on igapäevaelus suhteliselt tähtsal kohal praegu. Toitumise juures pööran tähelepanu sellele, kui toitev ja värske see on. Soovin, et see suund saaks meie pere igapäevasel toidulaual läbivaks. Tatrajahust pannkoogid ei ole nisujahust tehtud kookidest mitte ainult tervislikumad vaid ka mitu korda toitvamad. Kui nisujahust kooke võib ära süüa neli tükki, siis tatrajahust koogiga on juba enne teise koogi lõpetamist kõht täis. Tegin üks õhtu ka baklažaanilasanjet Paljas Porgandi blogist ja kui pärast klassikalise lasanje tüki söömist annab kõht juba uuesti märku, et tahaks veel, siis Merilini lasanje oli mitu korda toitvam ja ausalt maitsvam ka. Praegu on üks mu lemmikutest toitudest Sandra Vungi karjuse pirukas. Isegi suured lihasõbrad, nagu Mees ja Tütar mul siin on, söövad isuga. Mul on hea meel, et mu kulinaarsed avastusretked tulevad enamasti hästi välja ja tavaliselt perele maitseb. Olen hakanud ise rohkem improviseerima ja see toob igapäevaellu põnevust juurde.

Oeh, ma olen terve hommiku seda postitust kirjutanud, oleks aeg minna toimetama. Mehe tulekuks tahaks maja korda teha ja paar väikest muutust ka sisse viia.

Ma jätkan blogis oma liini – kirjutan oma eneseavastustest, pereelust, suhetest. Sellest, mis on mulle parasjagu südamelähedane ja paeluv. Ma tean, et lähedastele ja pereliikmetele on see natuke huvitavam kui lugejatele, kellega ma päris elus kohtunud pole. Aga minu jaoks on seda huvitav kirjutada ja kuna mu kirjutamise eesmärk on eelkõige iseenda toetamine, siis selle juurde ma jään.

Aitäh, et loete. 🙂 Ja aitäh, et aeg-ajalt tagasisidet annate.

Advertisements

6 thoughts on “SEIKLUSED ISEENDAS, KODUS JA TOIDULAUAL

    1. Anette

      Ausalt öeldes olen ise ka pigem selline vaikne lugeja, harva tekib tunne, et tahaks ka midagi öelda. Ma blogi statistikat vaadates näen, et liiklust ikka on siin. Järelikult huvitatud silmi on ka ja kuna ma ise olen tagasihoidlik kommenteerija teistes blogides, siis ei pane üldse imeks, et mu enda blogis üleliia kommentaare pole 🙂 Vahel saan tagasisidet otse inimestelt silmast silma või näiteks meili teel ja Facebookis, nii et päris ilma ma pole, hihi.

    1. Anette

      Mulle suuresti meeldib kirjutada nii, et lugejatel oleks lihtne end samastada. Kirjutada seda, mida mulle endale lugeda meeldib. Mõnus, kui sellest tõesti piisab 🙂 Aitäh!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s