VIIMANE KOLMANDIK

Olen hakanud end rasedana tundma. Liigutused on aeglased, keha hakkab pika ja tegusa päeva peale tuikama, magamisasendite vahetamine on raskem, WC külastused on oluliselt sagenenud nii öösel kui päeval. Janu on suur, isu väga pole. Hea meelega sööks ainult mingit putru kogu aeg. Päeval tahaks ikkagi tukkuda koos Tütrega ja õnneks on temagi mõnusamalt uinuma hakanud. Beebi liigutab end väga aktiivselt. Nii aktiivselt, et kui eile ma polnud päeva jooksul eriti liigutusi fikseerinud, siis hakkasin kergelt muretsema. Õhtul enne magamaminekut siis vestlesime temaga ja ma sain aru, et ta on hoopis asendit muutnud ja liigutusi pole nii tugevalt tunda. Mis on tegelikult isegi päris mõnus, sest need sirutused tabasid mind aeg-ajalt ootamatult ja tõmbasid mu lausa küüru. Kui enne kerkisid jalgade ja käte togimisest künkad mu paremal küljel, siis nüüd saavad mükse mu siseorganid ja neid lööke võtab osaliselt enda peale ka platsenta. Siuh.

Eile oli meil kohtumine sünnitoetajaga ja seekord oli teemaks sünnituse anatoomia. Kuidas sünnitus algab, kuidas toimub avanemine, beebi laskumine ja sünd, kuidas lõdvestuda tuhude ajal, mida teha pressimise tunde ajal jne. Väga-väga huvitav ühesõnaga. Huvitav oli näha, kuidas laps sünnituse ajal liigub, kuidas naise kehas asjad toimuvad. Ma näiteks ei teadnud, et sabakont peab ka eest ära liikuma, et lapse peale ruumi teha ja selili asendis sabakont seda teha ei saa. Voh mis.

Pärast seda kohtumist tunnen ma end kuidagi eriti hästi. Me Mehega saime mõlemad väga palju targemaks ja kindlustunne sünnituse ajal on ka ilmselt suurem, kui teame, kuidas sünnitus kulgeb ja kuidas nendes faasides käituda. Mees tunneb ka end paremini ning oskab seekord tähele panna asju, mida eelmine kord ei osanud märgata ja tunneb, et saab mind rohkem toetada. Eelmine kord läksime ilma igasuguse plaanita ja olime valmis kõigeks, ka keisriks. Seetõttu ma näiteks ei julgenud süüa ega ka juua! Ja sünnitus on kehale väga suur koormus ja vett on väga-väga vaja. Seekord kirjutan sünnitusplaani, et minul oleks selgem pilt, et Mees ja Karita teaksid, millised on minu soovid ja et ämmaemandad saaksid minu soovidega arvestada ja sellest lähtuvalt käituda. Ega ma otseselt ei planeeri ära, milline sünnitus olema saab. Ma võtan vastu kõik, mis sünnitusega kaasa võib tulla aga on hea, kui mul on soovid kirja pandud ja sünnitusel viibijad saavad sellest lähtudes mind toetada, isegi kui ma ise tahaksin tol hetkel vastupidiselt käituda. Õnneks on eelmisest sünnitusest kogemus, et kui kasvõi kõige raskemal hetkel pakutakse valuvaigisteid, siis ma ei taha. Seekord ilmselt sellist hetke ei ole, kui keegi pakuks, sest see saab sünnitusplaani sisse kirjutatud aga siiski on hea tunne selles kindel olla. Ma tunnen, et mul on turvalisem usaldada omaenda keha kui valuvaigisteid. Mulle ei meeldi mõte sellest, et ma oma keha kuidagi ei tunne. Ma ei saa nagu kindel olla, mis on õige ja mis mitte, raske on sealjuures enda sisetunnet kuulata kui valuvaigistid valu tuimestavad. Ma ei tea, sellised tunded mul sellega seoses igatahes on.

Ma tunnen end selles suhtes hästi, et ilmselt mul ei tule sellist hetke, kus mulle Mees närvidele võiks käima hakata ja ma teda eemale võiks lükata. Samamoodi ma ei usu, et ma ise suurel häälel järsku valuvaigisteid nõudma hakkaksin. Ja kuna Mees on mu kõrval vana rahu ja minu suur tugev kalju, siis ma tunnen end veelgi turvalisemalt, et tema seisab minu soovide eest, kui ma ise selleks võib olla võimeline pole.

Uhh, ma tunnen lausa elevust sünnituse ees ja ma väga ootan seda kogemust. See saab kindlasti olema väga eriline kogemus. Rahulik ja teadlik. Sünnitus, mida on hiljem mõnus meenutada ja millest huvitatud kuulajatele rääkida. Mul on nii hea meel, et me otsustasime sünnitoetaja teenust kasutada, see on tõesti väga tänuväärne töö. Ausalt, soovitan seda võimalust igal naisel kaaluda.

Aga nii kaua ma veel naudin rasedust, tegelen tasakesi koduga, puhkan, suhtlen perega ja beebiga. Liigutan hääääästi aeglaselt ja enda suhtes tähelepanelikult. Pesen, triigin ja sorteerin pesu. Varsti paneme võrevoodi ka kokku ja tõstame magamistuba natukene ümber. Varsti on täitsa tunda, et kohe-kohe on beebi tulemas ja kodu teda ootamas. Pesapunumise faas on peal aga seda saab ka täiesti rahulikult võtta.

Nii hea on nautida.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s