KULGEMINE

Mina olen valmis sünnitama. Loodetavasti oli kolmapäeval viimane ämmaemanda visiit – kõik analüüsid on korras, turseid pole, laps tunneb end hästi ja on vaagnasse vajunud. Hemoglobiin, mis eelmise raseduse ajal liiga madalaks läks, on seekord olnud stabiilselt korras. Ise tunnen ka end väga hästi. Proovin end liigutada veel nii palju kui jaksan, sest vahepeal, kui mul selle jaoks energiat ja tahtmist ei jätkunud, tõusis mu kaal korraga ikka liiga palju ja enesetunne oli ka palju kehvem. Nüüd iga jalutuskäiguga tunnen, et see annab kuidagi vastupidavust juurde. Hästi tore on see, et Mees, keda jalutuskäigud väga ei vaimusta, teeb ettepanekuid minna kuskile metsa või õhtul Nõmmele tatsama. Koos. Tavaliselt ta pole olnud väga aldis kaasa tulema, ma ei tea, mis meelemuutus temas toimunud on. Aga see meeldib mulle.

Perega oleme ka nüüd koos rohkem väljaskäike teinud. Üks laupäev käisime Pääsküla rabaraja läbi, mis asub meile väga lähedal ja kus me kordagi käinud polnud. Siis käisime esimest korda sõpradega Nõmmel discgolfi mängimas. Mina muidugi seiklesin seal koos Tütrega ringi, teised mängisid aga ikkagi oli mõnus end liigutada. Tütar väsis lõpuks nii ära, et jäi peaaegu sülle magama. Eile jalutasime õhtul Nõmme vahel, täna käisime mere ääres raudrohtu korjamas.

Tütar on viimastel päevadel olnud rohkem viril kui tavaliselt. Jonn tuleb kergemini ja selgitusi ka eriti kuulata ei taha. Lõunal magamajäämine on ka raskem. Ta tuleb rohkem kallistama ja musitama, öösel on hakanud jälle meie vahele ronima. Kärusse ronides tõmbab endale teki peale ja teeb “guu-guu-guu”, täna poes käies tahtis istuda beebidele mõeldud poekärus. Kui ta sülle võtta nagu beebit, siis teeb ka seda guu-guu beebihäält. Ta nagu tunnetaks, et miskised muutused on tulemas ja vajab seetõttu rohkem otsest tähelepanu ja seda me proovime talle ka anda.  Samal ajal on ta hakanud mu ümarat kõhtu paitama ja kallistama ja musitama ja ma ikka räägin talle, et kõhus on tita ja ta varsti tuleb välja. Mul on tunne, et kui kõik pärast lapse sündi otsekohe suurepärane pole, siis see loksub suhteliselt kiiresti paika. Me oleme teda ka viinud rohkem teistele hoida, et tal oleks vaheldust kodus trallamisele, sest mina väga palju praegu ei jaksa ja kui Mees operatsioonist taastus, siis ka tema polnud suurem asi mängukaaslane. Tal on olnud väga toredad päevad uutel ja huvitavatel mänguväljakutel ja loomaaias. Meie Mehega oleme samal ajal saanud kodus toimetada või lebotada või sõpradega lauamänge mängida. Rohkem aega omavahel ka. Just käisime omavahel tähistamas meie nelja aastat Noa restoranis. Ühtaegu peen ja totakas õhtusöök. Mulle meeldib meie omavaheline naljatamine, mis kohati on täitsa tobe aga hea on end niimoodi vabaks lasta.

Mul käivad päris tihti juba ettevalmistavad Braxton-Hicksi kokkutõmbed, mis aeg-ajalt annavad natuke rohkem tunda kui muidu. Üks õhtu olid need eriti intensiivsed ja ka soe vann ei leevendanud. Alles pärast natuke pingelist ööund rahunesid. Siis mulle jõudis kohale, et uhhuu, varsti on ju minek. Tähtajani on vähem kui kaks nädalat ja ma tunnen, et keha väikest viisi valmistub ja see on päris mõnus. Ma olen hakanud põrandaid pesema ja igat väiksematki riideeset triikima. Voodi ja mähkimislaud on kokku pandud ja täitsa kitsas on. Suure kõhuga võtab voodist välja saamine ikka tüütult kaua aega, eriti öösel, kui on vaja mitu korda WC-s käia. Vahel on olemine raske ja väsitav aga see läheb kiiresti üle ja ma tihtipeale imestan, kui kerge rasedus mul on olnud. Kõik vaevused on olnud täiesti minimaalsed. Pole mingeid turseid, konstantset seljavalu või raskustunnet. Hingamine on koguaeg kerge olnud, kõht ei sega eriti liikumist. Pole mul rasedusest kopp ees ega midagi, täiesti rahulik on olla. Lõpp kulgeb mõnusalt vabakäigul. Suurt rolli mängib praegu ilmselt ka see, et Mees on mitu päeva kodus saanud olla ja me saame ka homse päeva mõnusasti veeta. Kui kogu pere on kodus, on nii palju rahulikum.

Haiglakott on vist ka nüüd valmis pakitud. Eelmine kord oli see mul vist juba 34. nädalal valmis. Mingeid asju on vist vaja veel hankida aga pole ka hullu, kui need alles pärast beebi sündi osta. Ma olen siiani ostnud ainult kaks väikest bodi, sest kuna Tütar oli sündides 56 cm pikk, siis enamused vastsündinute asjad talle selga ei läinud ja kui ma oleksin kuhjanud kokku number 50 suuruses riideid, siis oleksid need täiesti kandmata jäänud. Sellepärast hakkan ise riideid hankima alles pärast lapse sündi. See ei tähenda, et meie vastsündinu täiesti paljas oleks. Mitmeid Tütrest jäänud riideid kannatab ka poisile selga panna ja esialgu nendest vast piisab ja salaja võib ju roosatäpilise bodi ka selga tõmmata, kui häda käes.

Sünnituseks olen valmis. Pärast seda on natuke hall ala aga täitsa kindlasti saame hästi hakkama. Mul on ümberringi palju inimesi, kellelt vajadusel abi küsida ja kes alati hea meelega aitavad. Seekord saab uue rütmiga harjumine olema palju mitmekülgsem aga kindlasti väga mõnus ja armas ja pehme ja beebilõhnaline. Ja sügis on ju varsti käes. Jälle minu lemmik.

Järgmine postitus on ilmselt juba beebi varvastest või midagi. 🙂

Advertisements

2 thoughts on “KULGEMINE

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s