TÕED

Jube raske on endale seda tunnistada aga tihtipeale kui ma olen midagi ette võtnud ja see osutub oodatust raskemaks, siis ma loobun. Või kui loobuda ei saa, siis motivatsioonipuuduses kuidagi venitan end sellest läbi. Millega kaasneb ebavajalik põdemine ja süütunne ja igatpidi end halvasti tundmine. Väga kurnav.

Aga tundub, et lõpuks on käes see ettevõtmine, millest ma loobuda ei saa ja millest end kuidagi läbi venitada ka ei anna. Lapsevanemaks olemine. Uhh, milline väljakutse. Negatiivsed emotsioonid saavad võimendatud väsimusest ja hirrrrrmsasti tahaks voodisse mitme teki alla end kerra tõmmata ja ärgata õhtupimeduses üles ja olla segaduses, kas on veel täna või juba homme. Mul on juba kopp ees sellest väsimusest, mulle aitab. Ma olen mitu päeva istunud toas ja mul on päris korralik cabin feveri keiss. Mina tahan värsket õhku ja mitte põdeda selle pärast, kas üks laps jookseb mult eest ära ja kas teine vankris piisavalt kaua magab. Sest mul on kandelinast ka juba natuke kopp ees. Nii jabur on siduda beebi endale päevas mitu korda külge ja hüpata nii kaua pallil kuni ta magama jääb. Ja siis kuidagi pesta selle pambuga nõusid või riputada pesu kuivama. Ise teen endal elu raskeks. No on jabur. Igasugused rasked asjad tulevad ette ja kui mõlemad lapsed mulle parasjagu kõrva karjuvad, siis tahaks lihtsalt veelombiks ära sulada. Aga loobuda ei saa. Tuleb hoopis välja mõelda, kuidas oleks natukenegi kergem. Eelkõige kuidas enda meeleolu ja enesetunnet parandada. Sest see on võti.

Panen selga heledad riided, oma lemmikkampsuni ja avastan, et mulle lähevad selga mu lemmikteksad ja ma ei näegi välja nagu sardell. Panen juustesse lemmikut juukseõli ja tunnen heameelt oma värskelt värvitud ja lõigatud juuste üle. Küpsetan toa mõnusat lõhna täis või kasutan meeleolu tõstvaid eeterlike õlisid. Riietan voodi üleni valgesse, tõmban kardinad täielikult akende eest ära. Korjan kokku legoklotsid ja juba on tuba rohkem kui poole rohkem korras. Joon kuuuuma teed või kohvi ja hingan sisse nende auru ja naudin vaikust, kui külmkapp urisemise lõpetab. Ajan lastega voodis juttu ja nühin oma nina nende juuste sisse. Istun soojal vannitoapõrandal kuni olen valmis ahju tule tegema. Ootan Meest koju ja olen meeldivalt üllatunud kui ta jõuab oodatust varem. Väiksed asjad, väiksed asjad. Liiga tihti ei ole mahti neis ilu ja rõõmu näha. Ja kuna praegu mul on tunne, et kaotan end natuke käest, sest kõik energia läheb laste ja kodu peale, siis on mul vaja meeldetuletust, et aeg-ajalt endasse ka vaadata. Mitte võtta kellegi teise tõed ja üritada neid enda ellu sobitada vaid võtta need tõed teadmiseks ja neis leida enda tõde.

Ja peamine asi – mitte põdeda nii palju. Täiesti mõttetu energiakulu.

Advertisements

4 thoughts on “TÕED

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s