MÕNED SOOJEMAD

Järgmistel jõuludel olen mina küll kodus, mitte kuskile ei sõida. Mul on üks tore väike perekond ja mina tahan veeta mõnusad päevad kodus. Võib olla võtame üheskoos mingi matka ette aga kuskile kaugele ei sõida.

Üks aasta käisime minu vanaema juures Viljandimaal ja Mehe vanavanemate juures Hiiumaal. Eelmine aasta käisime ainult Viljandimaal ja see aasta ainult Hiiumaal. Päris pikad sõidud mõlemad ja kuna mina olen meie peres hetkel veel ainuke autojuht, siis sorri, aga ma ei jaksa nii palju. See aeg oleks palju mõnusam rahulikult elutoas mängides veeta või õues jalutada, ninakarvad härmas.

Kuigi jõululaupäeval saabus mu laps metsast koju kipsis käega, olid meie jõulud siiski väga mõnusad. Mis sest, et pooleteisetunnise praamisõidu ajal pidime vältima mängunurga juurde sattumist ja paar korda said kõik reisijad kuulda mõlema lapse hüüdeid. Kergendusohe tuli nii minu kui Mehe suust, kui kapten teatas, et autotekid on avatud. Ööd on olnud katkendlikud, sest Tütrel on asendi vahetamisel abi vaja ja talle endale käib see hirmsasti närvidele. Sellest hoolimata on päevad olnud rahulikud ja Mehe meeleolu on ka keskmisest kõrgem, sest ma kinkisin talle kauaoodatud mängu Fallout 4, mida ta igal vabal hetkel mängima kipub. Mul on hea meel, et sain sellise kingi teha. 🙂 Mina sain temalt täpselt sellise hommikumantli nagu ma tahtsin ja ta valis selle täiesti ise välja. Jackpot, ma ütlen.

IMG_7746[1]
jõulud tõid kaasaskantava mänguköögi. täiuslik meie väikesesse elutuppa.
Ma olen nii tänulik, et mu ämm on massöör. Saan Poja pika une ajal rahulikult kõrvalmajas massažis käia ja pärast veel teed ka luristada. Massaži ajal kohe tundsin, kuidas keha avaneb ja tekkis tugev tahtmine end rohkem liigutada. Arvasin, et mul on turjas ja kaelas palju pingeid aga kõige valusam oli hoopis tuharalihas. Praegust elurütmi arvestades, olevat mu lihaste pinge isegi normaalne, mille üle on mul väga hea meel. Uuest aastast oleks mõnus paar korda nädalas joogat teha ja oma uuenenud keha paremini tundma õppida ning iseendaga olla.

Poeg on meil väga mõnus sell, kes hea meelega laseb emal natuke omaette olla, kui vaja. Kui Tütar nii väiksena üldse polnud nõus kellegi teise seltsis olema, siis Poeg on väga leplik. Tihtipeale näevad külalised teda kas kulm kortsus või üllatunud ilmega aga tegelikult on ta lõbus tegelane, kes kilkab esimese asjana hommikul ja räägib teinekord päris pikalt juttu. Tütar hoolib oma vennast väga ning käib teda kogu aeg teretamas, musitamas ja kallistamas, nii et ta juuksed on Pojal suus ja kõvasti rusikas. Tutvustab talle mänguasju, “kaitseb” koerte eest ja väga meeldib, kui saab venda süles hoida. Täitsa uhke suur õde. Alguses oli mänguasjadega natuke kade (kaasa arvatud venna mänguasjadega) aga see on hakanud tasapisi üle minema.

IMG_7712[1]
härra Poeg
Kuigi olen viimaste sissekannetega natuke masendava õhustiku loonud, siis tegelikult tunnen ma iga päev suurt tänulikkust selle üle, et mul kaks imetoredat last. Nädalas korra ikka ütlen Mehele, et ma olen nii rõõmus meie pere üle. Ja Mees on teiselt korruselt mulle korra täitsa ootamatult hüüdnud, et “kuule, meil on ju mõnus elu, onju!” Ei saa mitte nõustuda, elu on meil tõesti mõnus. See aasta on olnud eriti mõnus.

Uuelt aastalt ootan head enesetunnet, head tervist, head toitu ja toredaid seiklusi koos oma perega. Teen teoks oma unistuse võõrustada enda juures vähemalt üks dinner party ja kindlasti ratsutan ka hobusega. Samuti tahan lugeda läbi ühe viieosalise triloogia, täita järjepidevalt fotoalbumeid ja soetada ajapikku endale kvaliteetne garderoob. Kindlasti mahub uude aastasse ka üks päikeseline puhkusereis.

Aitäh!

IMG_7556[1]
meie kuldne nulg
Advertisements

ÜLEPINGE

Ma olen proovinud siin rahulikult võtta ja elada omas rütmis, nautida aega kodus ja lastega ning vaikselt jõuludeks valmistuda ja see on mul väga hästi välja tulnud. Väga mõnus jõulune elevustunne, kingituste pakkimine, kuuse ehtimine ja ootusärevus. Mul on üle mitme aasta taas jõulutunne. Lumeliblikatega ja puha.

Aga mingi hetk hakkasin sellest väsimust tundma ja meeleolu on keskmisest kauem suhteliselt tuim olnud. Ehk siis vähemalt kolm päeva. Ma olen väsinud oma lastest ja ma ei taha olla väsinud oma lastest. Ma veedan nendega koos enamuse oma ajast ja jube kehv on, kui mulle ei see lõpuks ei meeldi. Siis hakkabki kõik kuhjuma ja sealt tagasi tulla on raske. Jõuluootuse varjus hakkasin aina sagedamini tundma, et mul on vaja pause. Mitu korda mainisin Mehele ka aga see kuidagi aina lükkus ja lükkus edasi. Justkui mul peaks olema eriti väljakutsuv päev, et mingigi paus ära teenida. Pähh. No miks on koguaeg sellised mõtted, nii raske on! Nüüdseks tunnen, et eriliselt ajusid kärsatav päev pole kuigi erinev nii öelda heast päevast. Ja siin lööb errori ette. Viimane hetk endale hetk võtta.

Ja eile ma läksingi õue trepi peale istuma ja hingama ja mõtlema ja kakaod jooma. 15 minutit ja ma tundsin ennast paremini. Väga unisena aga siiski paremini. Ma tundsin väga selgelt, et mul on vaja end kuidagi maandada, sest liiga tihti hiilisid ligi süütunne ja hirm ja äng. Jee, jõulukuu onju. Ja kui ma juba mingeid tundeid tunnen, siis need võivad mu halvata. Mõnikord olen leidnud end vannitoa põrandalt tundeid üle hingamas, sest need on nii talumatud, et murravad füüsiliselt maha. Jube. Samal ajal on mul oskus end eemalt vaadata. Eraldada end nendest tunnetest ja kinnitada, et need on mu elukogemusele vajalikud. Juba sellest saan ma jõudu ja toetust aga vahel on vaja midagi rohkemat. Kasvõi natukene rohkem. Kui päevast päeva elada nii, et enda vajadused on pigem tagaplaanil, siis läheb meelest ära endale puhkust lubada või küsida. Või mis meelest ära. Koguaeg on tunne, et mul on vaja puhkust, mul on vaja puhkust aga ikka leiab vabandusi, miks ei saa ja ei või. Miks on nii lihtne endale vastu töötada?

Nüüd ma küsin puhkust nii tihti kui mul vaja on. Sest mul on vaja. Ma hakkasin tundma juba teravat pahameelt Mehe suhtes, kes mõnikord lihtsalt niisama diivanile istub ja puhkab. Või laupäevahommikuti läheb kohvitassiga üles arvutisse mängima. Et miks mina ei saa! Sealt need tülinad ja nähvamised tulevadki. Üks on rahulolematu ja näeb isiklikku solvangut igas asjas, mida partner teeb. Õnneks see pole paratamatu ja selle parandamiseks pole ülemäära palju vaja.

Igatahes. Täna õhtul. Pool tundi. Õues. Pimedas, trepi peal. Seekord teen teed.

Mõnusam luristada.

Ja mu pinges keha tahab massaži ka. Veel selle aastanumbri sees.