ÜLEPINGE

Ma olen proovinud siin rahulikult võtta ja elada omas rütmis, nautida aega kodus ja lastega ning vaikselt jõuludeks valmistuda ja see on mul väga hästi välja tulnud. Väga mõnus jõulune elevustunne, kingituste pakkimine, kuuse ehtimine ja ootusärevus. Mul on üle mitme aasta taas jõulutunne. Lumeliblikatega ja puha.

Aga mingi hetk hakkasin sellest väsimust tundma ja meeleolu on keskmisest kauem suhteliselt tuim olnud. Ehk siis vähemalt kolm päeva. Ma olen väsinud oma lastest ja ma ei taha olla väsinud oma lastest. Ma veedan nendega koos enamuse oma ajast ja jube kehv on, kui mulle ei see lõpuks ei meeldi. Siis hakkabki kõik kuhjuma ja sealt tagasi tulla on raske. Jõuluootuse varjus hakkasin aina sagedamini tundma, et mul on vaja pause. Mitu korda mainisin Mehele ka aga see kuidagi aina lükkus ja lükkus edasi. Justkui mul peaks olema eriti väljakutsuv päev, et mingigi paus ära teenida. Pähh. No miks on koguaeg sellised mõtted, nii raske on! Nüüdseks tunnen, et eriliselt ajusid kärsatav päev pole kuigi erinev nii öelda heast päevast. Ja siin lööb errori ette. Viimane hetk endale hetk võtta.

Ja eile ma läksingi õue trepi peale istuma ja hingama ja mõtlema ja kakaod jooma. 15 minutit ja ma tundsin ennast paremini. Väga unisena aga siiski paremini. Ma tundsin väga selgelt, et mul on vaja end kuidagi maandada, sest liiga tihti hiilisid ligi süütunne ja hirm ja äng. Jee, jõulukuu onju. Ja kui ma juba mingeid tundeid tunnen, siis need võivad mu halvata. Mõnikord olen leidnud end vannitoa põrandalt tundeid üle hingamas, sest need on nii talumatud, et murravad füüsiliselt maha. Jube. Samal ajal on mul oskus end eemalt vaadata. Eraldada end nendest tunnetest ja kinnitada, et need on mu elukogemusele vajalikud. Juba sellest saan ma jõudu ja toetust aga vahel on vaja midagi rohkemat. Kasvõi natukene rohkem. Kui päevast päeva elada nii, et enda vajadused on pigem tagaplaanil, siis läheb meelest ära endale puhkust lubada või küsida. Või mis meelest ära. Koguaeg on tunne, et mul on vaja puhkust, mul on vaja puhkust aga ikka leiab vabandusi, miks ei saa ja ei või. Miks on nii lihtne endale vastu töötada?

Nüüd ma küsin puhkust nii tihti kui mul vaja on. Sest mul on vaja. Ma hakkasin tundma juba teravat pahameelt Mehe suhtes, kes mõnikord lihtsalt niisama diivanile istub ja puhkab. Või laupäevahommikuti läheb kohvitassiga üles arvutisse mängima. Et miks mina ei saa! Sealt need tülinad ja nähvamised tulevadki. Üks on rahulolematu ja näeb isiklikku solvangut igas asjas, mida partner teeb. Õnneks see pole paratamatu ja selle parandamiseks pole ülemäära palju vaja.

Igatahes. Täna õhtul. Pool tundi. Õues. Pimedas, trepi peal. Seekord teen teed.

Mõnusam luristada.

Ja mu pinges keha tahab massaži ka. Veel selle aastanumbri sees.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s