JUBA PÄRIS HEA

Ma olen väga suur unistaja ja see unistamine võimendub just talve lõpus-kevade alguses. Nii on see olnud sellest ajast saadik, kui ma maalt linna kooli hakkasin käima. Siis mul oli aega bussi- või rongisõidu ajal mõtelda. Vaadata aknast välja ja unistada. Mulle meeldis näha, kuidas kohad, millest ma iga päev mööda sõitsin, kevade saabudes muutuvad – kuhu jäävad viimased lumehunnikud, mitu tundi enne päikeseloojangut ma koju jõuan. Ja alati käis kaasas ka muusika. Ma armastasin kuulata just sellist sõitmise muusikat. Nagu Erki Pärnoja “Vesi”. Kui mu süda sai murtud, siis mulle meeldis sõitmise ajal unistamise kõrvale valutada ja kurvastada. Pikalt oli see mu lemmiklugu.

Selle viimase loo peale tuli mulle meelde, kuidas ma viimasel ajal olen justkui kurb olnud. Tihti on tunne, et tahaks nutta aga ei saa aru, miks. Eile õhtul võttis Mees mu karukallistusse ja mul tuli nutt peale. Me oleme viimasel ajal nii hõivatud olnud igapäevaste asjadega ja omavaheline suhtlus on tahaplaanile jäänud. Me oleme üritanud armastust väljendada igapäevaste tegevuste kaudu aga neist ei ole piisanud, sest kuigi need on väga olulised, on need ka üsna kaudsed. Eile ma mõistsin, et ma olen kurb, sest ma olen igatsenud neid karukaisutusi ja vestlusi millestki muust, kui lapsed, kodu ja raha. Ma olen isekalt kõik oma vabad hetked iseendale olemiseks võtnud aga sellest hoolimata pole rahutus kuhugile kadunud. See ei pruugigi olla niivõrd isekas, sest tegelikult oli mu tagamõte kogu pere elukvaliteeti parandada. Talve ja vähese päikesega on see muutunud ärevusttekitavalt halliks ja üksluiseks. Millegi pärast arvasin, et asi on minus ja mina üksinda pean midagi ette võtma, et toimuks muutus. Aga tuli välja, et ma ei pea seda üksi tegema. Me oleme pere ja me oleme partnerid ja me oleme koos. Meil on vaja rohkem armastust. Probleemid, mis üles kerkivad, tunduvad nii keerulised aga kogemus on näidanud, et lahendus on tihtipeale väga lihtne. Nagu tüli korral vabandust palumise lihtne. Üks 3-minutiline kaisutus ja mõned “ma armastan sind” ja “sa oled nii kallis” sosinad ja juba hakkab nii palju parem. Mul tulevad suurest tänulikkusest ja kergendusest pisarad silma.

See beebi-periood on raske. Ma pean olema Pojale alati olemas ja samal ajal mängima ja suhtlema ka Tütrega. Siis on veel kodu hoidmine, kokkamine, partnerile tähelepanu pööramine ja iseendaga olemine. Mulle ei meeldi väljend “üle elama” aga siin ma olen – seda perioodi üle elamas. Justkui automaatpiloodil. Ma proovin jääda hetke sisse aga alati ei õnnestu. Kuid siiski õnnestub mul päeva jooksul korduvalt tunda kevadisi liblikaid kõhus sabistamas, sest Poeg õpib uusi asju nii agressiivselt kuni enam ei jaksa ja ta ärritusest kraaksuma hakkab. Sest Tütar mängib mänguasjadega rollimänge, maalib, lõikab kääridega paberitest kujundeid välja ja võtab hommikuti vennal tuduriided seljast ära. Sest vaatamata sellele, millised on parasjagu meie omavahelised suhted, ootan ma Meest igal õhtul kannatamatult koju. Mitte selle pärast, et talle lapsed anda ja ise toimetada või talle mingid ülesanded kätte anda vaid selle pärast, et mulle meeldib kui ta lihtsalt on.

Sest ükskõik kui väga ma ei unistaks ühest omaette päevast, siis ma tean, et tegelikult olen ma kõige õnnelikum perega koos olles. Lihtsalt. Kõigest on vaja väikest pausi, et osata paremini hinnata seda, mis sul on. Ja mul on palju.

Advertisements

7 thoughts on “JUBA PÄRIS HEA

  1. miiu

    mina tunnen umbes samamoodi, kuule. et vahepeal on kõik nagu täiesti nässus, aga ometi ju ei ole? ma lõpetasin seetõttu nüüd ka imetamise ära – lihtsalt ei tahtnud enam. ma ei tahtnud, et millestki, mis on mulle nii armas, saaks tüütu kohustus ja ärritusmoment…

    1. Anette

      Ah, tead, imetamisega ongi selline love-hate suhe. See on nii eriline ja südantsoojendav aga samas tahaks vahel rahu, et keegi teine saaks üle võtta. Ma tahan sõbrantsidega restoranis täiskasvanute moel veini mekutada näiteks.
      See, et sa imetamise lõpetasid, sest ise enam ei tahtnud. Aitäh, et sa seda ütlesid! 🙂 Ma küll veel ei plaani lõpetada aga tunnen survet kauem jätkata kui ise tahaksin. Ikka hea kui keegi teine meenutab, et ennast peab kuulama. Ise ma ütlen seda teistele kogu aeg aga see praktika värk…

      1. miiu

        ma imestasin kroonprintsessi peaaegu aasta ja ta loobus ise – mul ei tekkinud sellist mõtetki, et ma võiks sellest tahta ise loobuda. olin kindel, et olen sedasorti ema, kes suudab ja tahab kasvõi neli aastat imetada, kui laps soovib – praktikas olin sellest juba täielikult tüdinemas juba aasta ja kahe kuu juures. kirjutan imetamismõtetest blogis ka 🙂

      2. Anette

        Oojee! Olen kindel, et paljud saavad sellest lohutust, kinnitust ja toetust. Ootan juba lugemist!
        Esimese lapsega lõpetasin imetamise päevapealt paar nädalat enne aastaseks saamist, sest pidin tegelema põletikuga kehas ja see viimane imetamine oli südantmurdev ja kurb. Ööd pärast seda olid mõnda aega stressirikkad ning lisaks olid antibiootikumidel täiesti ulmeliselt tugevad kõrvalmõjud. This time around tahan aga järk-järgult ja rahulikult lõpetada. Ma tunnen, et meil läheb veel hästi 🙂

      3. Anette

        Hihi, panid mu heameelest punastama praegu 🙂 Mul on komplimentide vastu võtmise õppimine käsil, aitäh!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s