NOPPED JA MÕTTED

Mina olin vahepeal väga rahulolematu ja stressis, siis jälle ülimalt õnnelik ja nüüd jälle kripeldab. Kevadel ja suve alguses oli raske, sest Mehel oli tööl kiire, koolis olid eksamid ning lisaks veel autokool. Mina tegelesin kodus koduga ja kahe lapsega, kellest ühel hakkasid hambad tulema ja teine tundis ümbritsevat survet ning andis sellest aktiivselt märku. Siis oli meil turjal üks suur stressikuhi ja esimest korda elus sain ma aru, mida tunnevad mehed, kui naine nendega lihtsalt õiendab, sest Mees kipus korduvalt niimoodi minuga õiendama. Ma üritasin olukordi nagu lahendada ja jõuda tuumani aga lõpuks ma olin nii segaduses, et ma lihtsalt ei osanud midagi teha. Lihtsalt ei saanud aru, milles asi tegelikult on ja pärast oli paha ja väärtusetu tunne. 😦 Proovin edaspidi tähelepanelikumalt jälgida, kuidas ma ise suhtlen, sest no tõesti paha tunne oli. Sain isegi solvunud silent treatmenti proovida. Pärast seda, kui stress vähemaks ja tunded sõnastatud said, hakkas nii kerge. Kuskil jaanipäeva paiku olin ma ikka väga õnnelik – nautisin pereelu, naersin, mängisin lastega, armastasin KÕIKE. Korduvalt väljendasin oma õnnetunnet ja kõik oli nii ilus ja hästi, isegi kui ilm ja olemine oli ebamugav või niisama kehv. Selle õnneliku perioodi haripunktiks oli imeline pulm, kus me Mehega kahekesi käisime ja ma tundsin, et ma lausa säran.

Aga siis me läksime reisile. Kõik oli väga põnev ja ilus ja lahe aga omavaheline läbisaamine oli no ma ei tea… imelik. Kuidagi ei saanud nagu oldud, kogu aeg vaheldusid toredad hetked ja siis oli jälle vaja mingeid läbirääkimisi pidada ja vaielda ja appi. Esimestel päevadel eriti. Mõni ime siis, et mõlemad lapsed palavikus olla said ja me kõik nohuseks jäime. Instagramis said jäädvustatud need mõnusamad hetked ja kuigi kõik ei olnud kohapeal nii roosiline, kui sealt mulje võis jääda, olid need hetked ikkagi päris. Reis oli meil tore, saime lahedaid elamusi kogeda ja ilusaid kohti näha. Liiklesime enamus ajast christiania rattaga – mina istusin lastega ees kastis (Poeg kandelinas, Tütar minu jalgade vahel) ja Mees väntas. 15 minutit sõitu ja mu tagumik hakkas ära surema. Paaril viimasel sõidul võtsin endale istumise alla piimakasti ja palju lahedam oli – mugavam ja ruumikam. Rattaliiklus on Kopenhaagenis väga lahe ja organiseeritud. Enamus liiklevad rattaga ning tipptunnil pidavat esinema isegi rattaummikud. Järgmine suvi mõtlesime Mehega, et läheme kahekesi Amsterdami ja sõidame seal kahekesi ratastega nii palju kui hing ihkab. Mina seekord kusjuures ise vändata ei saanudki.

Kuna me elasime Kopenhaagenis Mehe õe juures, kes oli meile sellel reisil tohutult suureks abiks linna tutvustamisel, laste hoidmisel, majutuse pakkumisel ja soovituste andmisel, siis sai Tütar oma kalli tädiga aega veeta ja ka tema korterikaaslastega trallata.

Mul on üks üsnagi häiriv omadus põdeda selle pärast, et ega ma ometi kellelegi tüli ei tee. Terve reisi aeg see näris mind ja ma pole sellest ka kellelegi rääkinud. Ma kardan, et ma teen tüli ja mu lapsed teevad tüli. Et ma ei meeldi kellelegi ja tüütan teisi ning see kandub mu lastele üle. Kuigi ma arvan, et mu lapsed on maailma kõige lahedamad maailmas, tunnen ma, et kui ma lasen teistel nendega tegeleda, siis ma olen justkui koormaks, mis omakorda ei ole kuigi tore koorem mu lastele. 😦 Praegu sellest kirjutaminegi muudab mind ärevaks ja see on vist osaliselt ka põhjus, miks ma nii pikalt blogi kirjutanud pole. Ilmselt see tunne käib mul hooti tugevamalt ja siis jälle vaiksemalt. Ma olen teadlik, et suur osa sellest on mu peas ja lapsepõlves kinni ning kui ma nii intensiivselt kardan, et ma olen igav ja tüütu, siis ülla-ülla – nii ongi! Self-fulfilling prophecy. Jällegi üks teema, millega tegeleda.

AGA korterikaaslased olid uskumatult toredad ja minu suureks meeldivaks üllatuseks lastega väga sõbralikud. Mängisid ja lõbutsesid nendega hea meelega. Tütrel on ka oma tädiga mingi eriline side, nad meeldivad üksteisele väga ja saavad omavahel hästi hakkama. Siit ka mõned valusad okkad minu emasüdamesse, sest ma tunnen end süüdi, kui ma pole saanud talle pakkuda seda lähedust, mida ta vajab. Reisil olles hakkas Tütar oma venna vastu tundma teatavat armukadedust, sest Poeg oli pidevalt minu küljes. Venna nõudmistele vastati suurema tõenäosusega kui tema omadele ja ohh, kuidas mu süda selle pärast valutas ja valutab siiani. Tema sai kõigilt teistelt palju tähelepanu aga selgelt oli näha, kuidas ta vajas just minu jagamatut tähelepanu. Nüüd proovin iga päev vähemalt pool tundi olla ainult ja ainult Tütrega. See toidab minu hinge ja ma näen, et ka tema oma.

Kasvatusteemadega on ka meil praegu mingi kriis. Viimasel ajal pole me Mehega kui üks tiim. Mina justkui teooriat tean ja praktiseerin aga kui samal ajal teine pool mingil hetkel midagi hoopis vastupidist teeb, siis ma tahaks lihtsalt peast kinni haarata ja karjuda. Ja selgitustööd ka ei saa teha, sest iga minu argumendi peale öeldakse “ma ju näen, et see ei tööta!” Aah, ma oleks praegu nagu kuskil okkalises põõsas kinni ja saan igalt poolt torkida. Pole veel julgenud ennast välja rapsida, sest see saab kindlasti olema valus aga kuskilt ma ju pean pihta hakkama. Ma olen päris hädas praegu. Threenageri iga on keeruline ja meid pannakse ikka korralikult proovile. Praegu ma tunnen aga, et meil ei ole vaja teha lapse kasvatamist vaid lapsevanema kasvatamist. Äkki on pereterapeut mingi variant? Oeh! Igatahes, ma loodan, et me saame sellest järjekordsest rahutukstegevast perioodist läbi ja nii, et kõik on rahul ja õnnelikud.

Vist hakkas kergem.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s