SÜGIS

Ma olen iga aasta vähemalt kaks korda kahelnud, mis on minu lemmik aastaaeg. Kui algab kevad, siis see oleks nagu kevad. Suve alguses suvi ja isegi talve alguses ootan elevusega esimest lund. Aga sügis toob mulle sügavad salajased tunded, sooja toa ja rammusad toidud. See aasta tean, et sügis on minu lemmik aastaaeg.

Sügis lööb meele selgeks oma varahommikuse kargusega. Isegi kui on raske und silmast pühkida, naudin sügise päikeselisi hommikuid täiel rinnal. Koolis käies sain seda rohkem tunda, vahepeal oli paus sees aga nüüd, kui Tütar lasteaias käib, saan vara ärgata ja varsti ninaga härmatise lõhna hingata. Ja siis kuuma kohvi rüübata. Sügisega tulevad uued algused ja sel aastal tunnen, et ma olen rikas. Õnnega koos. Mees on töölt puhkusel ja meil ei ole mingeid plaane. Päevad lihtsalt kulgevad hommikust õhtusse kodus toimetades. Koristame, korrastame, töötame aias, tõstame asju ümber. Ma naudin seda, kuidas ma saan hommikul Tütre üksi lasteaeda viia, enne rühma saatmist kalli ja musi teha ja pärast aknast lehvitada. Koju saabudes läbi köögi akna Pojale lehvitada ja siis koos Mehega hommikusööki süüa. Esmaspäeviti käia Pojaga loovustunnis ning voodipesu voltida või niisama mürada. Panna endale kodukleit selga ja põll ette ning köögis valmistada õhtusöök ning õunakook. Juua ingveriga teed ükskõik millisel ajahetkel. Põletada küünlaid. Vannitada lapsi, lugeda unejuttu. Hiljem vaadata filmi või lugeda raamatut. Ja kõike seda kerge männilõhnalise sügistuulekese saatel.

Täitumas on Poja esimene eluaasta ja ma tunnen, kuidas vabadus mulle peale lendab. Poeg kasvab aina iseseisvamaks ja iga päevaga näen temas aina rohkem. Kõike – uudishimu, mõistmist, pettumust, kurbust, rõõmu, armastust. Iga päevaga õpib ta aina rohkem ja mul ei saa isu täis. Suur rõõm on näha, kuidas Tütar oma elu elab, uusi asju õpib ja õpetab mulle, kuidas olla parem mina. See on elu suurim kink. Mu süda tahab lõhkeda, kui näen oma lapsi koos mängimas ja lõkerdamas. Mu kurku tõuseb naer, kui nad omavahel jagelevad. Kui Tütar juubeldab venna uute oskuste üle ja teda paitada ja kallistada tahab. Kui Poeg uudishimulikult õe pusletükke krattima läheb. Ma armastan meie lihtsat elu ja õpin iga päev, kuidas seda väärtustada. Igapäeva rutiin on see, mida tuleb osata nautida, sest see moodustab suurima osa meie elust. Seiklused ja reisid on sellevõrra veelgi imelisemad ja alati on rõõm koju tagasi tulla.

Sügisel on unistamise aeg ja praegu unistan mina  o m a  kodu loomisest. See motiveerib mind praeguses kodus looma ja organiseerima. Igal aastal umbes samal ajal hakkan ma rohkem inspiratsiooni otsima ja kibelen loodusesse. Ma tahan tuua loodust oma koju. Praegu mõtlen ma mõnusa tundega matkale, mille me tegime ühel sügisel minu sugulastega Hüpassaare rabas. Tütar oli siis mõne kuune, minule kandelinaga kõhule seotud ja meie Koer jooksis sel retkel kaks korda pikema maa maha kui meie. Aasta enne seda käisime seal Mehega kahekesi ja see kord sai rabas sügisest uuesti suvi ning me käisime isegi paljalt laukas ujumas. Väikesed seiklused. Ja seiklus ootab meid ees ka sellel sügisel – me läheme tantsima! Viimati õppisin ma erinevaid tantse algkoolis ning pärast seda olen ma tantsinud vaid ennastunustavalt laserite sees ning olen juba kaua aega tundnud, et mul on vaja “päris” tants selgeks õppida. Nii tore oleks ju ballil oma kallimaga tantsupõrandal keerelda. Ma olen üsna elevil sellest, mida selline iganädalane koostantsimine meie suhtele teeb.

Ma tunnen meie elu vaikselt muutumas ja mulle meeldib, et ma tunnen end nüüd juba turvalisemalt. Oma mugavustsoonist välja astumine on vahel nii raske. Mitte et seda oleks raske teha – tavaliselt on see vältimatu -, vaid et uute tunnete kogemine ja nendega toimetulemine on paras katsumus. Vahel tahaks nutta ja rabeleda, et see ülemõistuse tohutu tunne minema raputada aga selle asemel hoopis sügavalt hingata ning end tagasi hetke tuua. S e e  on katsumus.

Kuna ma tean, et ma pärast selle kirjatüki avaldamist loen seda veel mitu korda üle, siis ma seekord kirjutan üles mõned asjad, mille poole ma selle uue alguses sihin. Rohkem kallistusi, armastavaid puudutusi ja müramisi. Viin sisse koristamisrutiini, sest seoses tubade ümberkolimisega on kõik justkui peapeal (nüüd on kaks korrust, mida hoida). Harjutan sisse ning pean kinni nädalamenüüst (alguses, enne Poja sündi, sujus kõik ladusalt aga nüüd…). Julgen küsida abi ning võtan teadlikult aega koos Mehega kahekesi olemiseks. See viimane on eriti tähtis ja mängib suurt rolli minu enesearengus, et endale sisendada – ma olen oluline, ma olen armastatud, ma olen tahetud. Ma olen käinud juba pika tee, palju on veel ees ja ma ootan seda elevusega!

Advertisements

One thought on “SÜGIS

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s