KASVUVALU

Kuidas on võimalik, et üks madalseis nii kaua kesta saab? Lihtsalt konstantselt madal. Vahel harva mõned võnked ülespoole käivad aga siis lähevad veel rohkem alla kui enne. Minus on nii palju arusaamatuid tundeid, mis asuvad sügaval pesitseva rahu ja pinnal oleva näilise tasakaalukuse vahel. Kas see on mingi praegusel hetkel valitsev emotsioon või see on juba natuke kauem seal pesitsenud ja jõudu kogunud. Olemine on jube rahutu aga samal ajal ma tean, et kõik, mis tegelikult loeb ja tähtis on, on korras. Aga need pinnavirvendused kipuvad korralikuks tormiks arenema ja nii raske on selles kõiges korraga orienteeruda. Ma tunnen, et mul justkui pole ühtegi puhkehetke, kus lihtsalt rahuneda ja kohal olla. Alati on mõtted kuskil mujal, olgu siis Tütrega lasteaias, Mehega tööl, järgmises nädalas või varahommikul kasvõi õhtusöögi tegemise juures. Ma ei oska kuskilt rahu leida.

Eile märkasin endas kadeduse tunnet ja täna tunnen seda veelgi selgemalt. See on minu jaoks suur ohumärk, sest alati on mul olnud esimeseks emotsiooniks heameel teise inimese üle. Nüüd aga tunnen, et olen tasakaalu kaotamas ja ma ei oska midagi teha. Väga raske on aru saada, kas ma vajan abi ja suunamist, sest see rahutus ei ole kogu aeg nähtav. Ma olen võimeline nautima muusikat, head maitset, kuuma vanni. Ma suudan suhelda heatahtlikult ning olla heas meeleolus, tulla toime oma emotsioonidega ning aidata lastel enda omadega toime tulla. Ma näen endale omaselt väikeseid ilusaid asju, mille üle rõõmustada ning suunan teadlikult oma mõtteid positiivses suunas. Aga mingi suur hirmus vari tahab lämmatada ning ma ei ole veel välja mõelnud, kuidas mõelda.

Ma ütlen ausalt, ma kardan. Kardan, sest mu ees on üsna tundmatu maa ning järsku minult nõutakse selle mõistmist ja sellega toime tulemist. Ma olen siiani olnud oma siiani turvalises mugavustsoonis, mis tegelikult näitab, kui naiivne ja vastutustundetu ma olen olnud. Alati toetunud teistele. See olukord praegu on alati olnud vältimatu, see oleks tulnud varem või hiljem ning kui hiljem, siis oleks see ilmselt olnud palju valusam. Praegu ma aga rabelen, et endale sobivalt see kõik lahti mõtestada, et ma saaksin kasvada suuremaks. Et ma saaksin alati endale toetuda ja kindel olla.

Ma tean tunnet, kui õhtuti voodi und oodates mõtted tasaneda ei taha. Kui peas kihutavad valguskiirusel erinevad mõtted ja kui raskeks pea muutub. Seega, ma saan olla tänulik, et praegusel eluperioodil suudan ma õhtuti raskusteta uinuda. Aitäh. Kõik möödub.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s