LUBADUSED

Lubadusi ei tohi murda, ma tean seda aga ikka olen andnud selliseid, milles ma tegelikult lõpuks kindel pole. Eriti ei tohi murda lubadusi, mis on antud lastele. Aga lasin Mehel seda teha. Tema lubas aga ei täitnud, sest arvas, et lapsel on meelest läinud. Tol hetkel oligi aga pärast tuli meelde, kui oli juba tuduaeg ning mina olin lastega üksi kodus. “Aga issi ütles!” nuttis Tütar südantlõhestavalt. Teadsin, et mina ei saa seda lubadust täita ning saime kuidagi siiski normaalsel ajal magama.

Hommikul ärkasime millegipärast tund aega varem kui tavaliselt, vaatasime ühe multika, riietusime ning valmistusime kodust väljuma. Aga siis tuli lapsele jälle täitmata lubadus meelde ning selle täitmine lükati veel edasi. Kuna mina olin eelmisel õhtul samas olukorras olnud ja lained hakkasid juba üle pea käima, andsin järele. Üle pika aja tundsin, kuidas ma lihtsalt ei tea enam, mida teha. Tegin asja hoopis kordades hullemaks ning lõpuks ei jäänud mul muud üle kui väga resoluutne olla. Laps röökis tükk aega enne riidesse panekut, selle ajal, teel autosse ning autos. Ta oli nii pettunud ja solvunud ja vihane. Teda oli alt veetud ja ta lihtsalt väljendas oma tundeid. Saime Mehega mõlemad oma vigadest aru, tunnistasime neid. Mina jõudsin Tütrelt ka vabandust paluda, palusin issil seda õhtul teha.

Kui Tütar autos nuttis ja rahunema hakkas, tundsin tema hääles ennast ära. Ma mäletan, kui hea oli lapsena niimoodi nutta – see tõepoolest aitas. Tihtipeale aga teised ümberringi ei tulnud sellega toime ning palusid mul lõpetada. Mul õnneks polnud vaja seda kuidagi “ära kannatada”, sest see ei tekitanud minus suuri talumatuid tundeid. Ma teadsin, et tal on vaja nutt lõpuni nutta ning tal on pärast palju rahulikum olla. Lasteaeda jõudes oli ta tõepoolest rahulik ja veidi võib olla väsinud. Huviga ootan, mis õpetajad mulle õhtul räägivad. Oeh, mu kallis tütar. Kange kui kivi. Väike viilija, enda ja kaaslaste eest seisja. Väga suur õpetaja.

Hiljem koju jõudes tundsin veidi sellist õnnelikku heaolu tunnet. Ma tundsin, et oli küll raske hommik aga lõpuks jäin siiski rahulikuks ja kaastundlikuks. Arutasime Mehega tagantjärele seda olukorda, jäin rahulikuks. Suhtlesin Tütrega, kui ta meeletult vehkis ja väänles, jäin rahulikuks. Autot juhtides jäin rahulikuks. Ma olen Mehele varem lubaduste pidamise kohta märkuseid teinud kuid see kord lasin tal seda teha, et ta näeks, mis tagajärjed võivad olla. Lastel ei lähe nii lihtsalt asjad meelest ära. Ma ei arvanud, et see õppetund (meile kõigile) nii pööraseks kujuneb aga kokkuvõttes on palju õpitud. Hommik oli lõppude lõpuks siiski kena ja sõbralik.

Õhtu tuleb veel õpetama, ma tunnen.

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s