MU KIRJUTAJA

Ma olen natuke segaduses. Ma ei leia oma kirjutajat hästi üles. Kui ma Emmede Klubis kirjutama hakkasin, siis panin endale mingid kammitsad pähe, mis takistasid mul oma päris kirjutajat täitsa vabaks laskma. Õla peale tuli istuma hoopis kuri kriitik, kes alguses muidugi oli päris kuri aga ta on ajapikku hulga lahkemaks muutunud. Mul oli väga raske kirjutada nii vabalt nagu ma siin kirjutan ning mu meelest kandus sinna kirjutamisega pinge natuke siia blogisse ka.

Olen märganud, et kui ma kirjutamise vahepeal katkestan, siis muutub tekst veidi vähem loomulikumaks. Kui ma tahan mingitele muudele asjadele viidata ning asjalikku ning tõest juttu kirjutada teemadel, milles ma ekspert pole, siis see tõmbab mul hoogu maha. Viitamine, faktide ja teksti õigsuse kontrollimine, korrektsus, ülesehitus. Mis, pange tähele, mulle tegelikult meeldib. Mulle meeldib teha pause, kirjutada ühte kirjatükki mitu päeva, lasta sellel settida, lugeda mitu korda uuesti üle ning täiendada, küsida teadjamatelt nõu. Hea on tunda, et ma töötan millegi kallal. Ma õpin midagi uut, õpin end tundma teistsuguses keskkonnas, kirjutades veidi teistsuguseid tekste. See on ju kõik üks väljakutse ja mis mul nende vastu olla saab, eksole.

Tunnen aga, et see kirjutamine ei tule otse südamest, hingest. Ei peagi tulema, vähemalt alguses mitte. Alguses ongi kompamise ja uudistamise aeg, tuleb end uuesti üles leida ja julgeda end teistele näidata. Siirus on see, mida ma oskan ja tahan. Siiras rõõm, siiras kurbus. Naer, nauding, viha, äng. See aga ei tähenda, et mu tekstid oleksid ebasiirad. Hoian end lihtsalt väga tagasi. Suure hulga võõraste inimeste ette astudes on ikka teatud kõhedus ning ei soovi end kohe liiga palju avada. Siin blogis on mul igapäevaselt üsna väike hulk lugejaid. Tunnen end mugavalt, sest tean, et nemad on natuke aega juba siin lugemas käinud ning teavad minu stiili ning neile meeldib see. Emmede Klubi lugejaid on aga kordades rohkem ning see tähendab rohkem erinevaid erinevate arvamustega lugejaid. Enda avamine teeb haavatavaks ning minu jaoks on üsna hirmutav väljavaade, et keegi võib minu isikut sõnadega rünnata. Muidugi on see kohati vältimatu ning ma ei kohku ära, kui selline olukord peaks tekkima aga sihilikult ma seda ei taotle.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ma soovin, et minust jääks võimalikult siiras ja tõetruu kuvand aga annan endale aru, et lugejatel on suure tõenäosusega hoopis teistsugune mulje jäänud. Ühes grupivestluses sain natuke tagasisidet selle mulje kohta ning ma see lõi mind veidi tasakaalust välja, sest nägin, et see, mis välja paistab ei pruugi üldse olla vastavuses sellega, mis tegelikult on. Nagu ma ka seal ütlesin, siis teoorias olen väga tugev aga praktikas on nii palju muid aspekte, mis seda mõjutavad. Kõik ei ole ilus ja helge. Lapsed pole alati koostööks valmis, ise pole alati rahulik, suhe pole alati kirglikult armastav ning elu pole alati tasakaalus. Ma räägin tasakaalust palju ning pean seda väga oluliseks kuid reaalselt ma ei suuda seda kogu aeg hoida. Alati aga üritan leida.

Ma olen üsna hipi ja kohati tunnen end täieliku sinisilma ja naiviitarina, sest elu on mind vist väga hoidnud. Ma oskan nüüd ehk teadlikumalt olla tänulik selle eest, mis mul on kuigi vahel on ka hetki, kus ma kaeblen “miks mina ei saa…” ning alati pole see ilma põhjuseta ka. Elul on ka mulle katsumusi ette anda, mis mulle tegelikult meeldib, sest nendest läbi tulemine on äge protsess ja need alati õpetavad nii palju. Ma tean, et tulen kõikidest väljakutsetest lõpuks võitjana välja, olenemata, milliseks lõpptulemus kujuneb. Loodetavasti tunnen end varsti ka Emmede Klubis kirjutades mõnusamalt ning vabanen nendest piirangutest, mis ma endale loonud olen.

Advertisements

LEIAN TASAKAALU

Pugesin just oma üleeile vahetatud linade vahele. Ma saaksin ühe jäätise ka ära süüa kui ma tahaks aga ma ei taha, sest ma ei oskaks seda praegu õigel moel nautida. Aga mulle meeldib mõte, et ma saaks, kui tahaks. Grown-up things.

Eile sai teadliku beebiootuse jooga otsa ja tundsin sees teatavat tühjust. Mida ma nüüd neljapäevaõhtuti teen? See oli nii mõnus viis natukeseks kodust välja saada. Omaette. Nüüd, kevadel, on ju nii mõnus jalutada – ma nautisin seda, et sain rongiga mugavalt edasi-tagasi sõita ja majade vahelt koju kõndides inimeste aedadesse-akendesse piiluda. Kus põõnab mõni kass, kus aknast immitseb jutusuminat, kus robotniiduk usinalt oma tööd teeb, kus haugub koer. Tasapisi on tänavatele jõudnud ka grillilõhnad. Ja siis veel õitsvate taimede lõhnad. Kevadise värskuse lõhn, õhtu lõhn, linnulaulu lõhn. Ja see unine valgus. Nii mõnus!

Praegu aga pikutan uniste silmadega voodis. Avatud katuseaknast kostub aeg-ajalt mööduvate autode müra ja linnulaulu. Toas on õhk värske ja mõnus. Ükski koer ei haugu (veel) ja mõtlen, et pean minema ja laste toas ka akna avama. Nad on mõlemad nats tõbised ja värske õhk oleks nende hingamisteedele hea.

Veel mõtlen eelmisel pühapäeval kuuldud sõnade peale. Käisin imelises City Yoga stuudios ühes töötoas – tasakaal naiseks ja emaks olemise vahel. Eile õhtul joogast koju minnes sain nendest sõnadest aru. Olin enne kodust lahkumist andnud mehele kätte ülesanded, mida ta võiks teha – ülemine korrus koristada, trepp tolmuimejaga üle ja nõud masinast välja. Kuna ma polnud jõudnud toitu valmistada, siis ütlesin, et peab midagi ise välja mõtlema ning ta vastas mulle, et küll ta hakkama saab. Koduteel saan aga sõnumi “too pitsat” ja et lapsed on mõlemad pool banaani söönud. Kui varem oleksin ma selle peale ärritunult silmi pööritanud, siis seekord itsitasin ja sain aru, et ma ei saagi oodata, et kõik asjad tehtud saavad. Itsitasin, sest kui söögitegemisest rääkisin, sain vastuseks “saame hakkama” aga lõpuks ikkagi telliti pitsat ja selle tõin ka mina, hehe.

Minu antud konkreetsed ülesanded Mehele olid ära tehtud, lisaks veel paar lisaliigutust, mida ma otseselt ei palunud aga söögi tegemine polnud piisavalt konkreetne. Võib olla kui ma oleksin vajalikud asjad ja retsepti ette andnud, siis oleks midagi valminud aga improviseerimist ei tasunud oodata. Töötoas Karita rääkis omaenda ärritusest, kui ta pärast eemal viibimist koju jõudes tundis, et mitte midagi pole vahepeal tehtud (koristatud, süüa tehtud, lapsi kantseldatud) kuid mingi hetk mõistis, et mees ei suudagi seda teha. Vähemalt mitte sellisel viisil nagu tema või naised üleüldse.

Ma poleks enne seda töötuba osanud ega võib olla isegi julgenud mehel paluda neid asju teha aga mõistsin, et pean endast üle saama, sest esiteks, ta ei pahanda selle palve peale (et justkui nõuan liiga palju) ning teiseks, tal pole mingit probleemi seda teha. Ausalt öeldes, teeb isegi rõõmuga. Ja see tasus ära, sest meie ülejäänud õhtu oli väga mõnna, mis sest, et üks laps ei tahtnud hästi magama jääda. Olime heas tujus, rääkisime jutsi, tegime naltsi, itsitasime järjekindla tegelase üle ning musitasime. Ja hommikul magasime pool tundi sisse. Kõik olid eluga rahul.

Mina olen eluga rahul. Sest puhtad linad ja voodi ja värske õhk ja uni!

 

VÄESTATUD

Tahan kiirelt oma säravat meeleolu ja energiat jagada., et millalgi hiljem saaksin lugeda, kui äge enesetunne oli!

Ma käisin just väga ägedas töötoas, mida viis läbi armas Karita. Kohale oli tulnud seltskond naisi, mis mulle väga-väga meeldis. Tundsin, et selliseid naiste kokkusaamisi ja kogemustest rääkimisi on veeeel vaja. Keegi kindlasti korraldab kuskil! Töötoas rääkisime tasakaalust naiseks ja emaks olemise vahel, mis on praegu minu jaoks väga oluline teema. Sain kinnitust enda sisetundele ning meeldetuletust, et minu käes on palju jõudu ja vastutust (mis pole üldse hirmutav vaid kannustav ja julgustav) Olen nii väge täis ja armastusest pakatav.

Ja nüüd, kui ma kohvikus Meest ootan, et koos sööma minna, siis ma lihhhhtsalt ei jõua teda ära oodata. Pole teda terve hommiku näinud ja igatsus-ärevus-elevus on nii suur. Ta muidugi laseb end kauem oodata ka. Me leppisime kokku, et saame kokku kell kolm aga ta jõudis oma toimetused tehtud alles enne kahte ja läks alles siis trenni, mis võtab miinimum poolteist tundi. Pole üldse pahane vaid lasen endal säriseda. Mmmmõnuus!

Pärast sööme koos vaarika-toorjuustukooki, mille ma meile kahepeale nautimiseks võtsin. Uhh! Olen täiega Armastaja energias!

ARMAS RUTIIN

Kirjutasin Emmede Klubis just tunnetega toimetulemisest. Iroonilisel kombel olin selle kirjutamise ajal emotsionaalselt täiesti tasakaalust väljas. Kindlasti mõjutas rasedus nende tundepuhangute (või õigemini orkaanide) võimsust aga kogu rahulolematust selle vabandusega olematuks teha ei saanud. Rahuldamata vajadused ja ängistus olid väga päris ning mul oli raskusi nendest rääkimisega, ilma et oleksin lõpuks pisarates lõpetanud.

Meil on üsna terav teema olnud korra hoidmine. Kui tihtipeale on naine see, kes mehe mustade sokkide peale vihastab, siis meil on vastupidi. Mina võin neist päeva jooksul mitu korda mööda kõndida ning neid mitte märgata aga Mees seevastu majas ringi liikudes haarab siit-sealt alati asju kaasa, et need käigu pealt ära panna. Ta ei saa aru, kuidas ma ei märka. Mul on mingi teatud immuunsus segaduse suhtes ja kuhugi maani on see minu arvates positiivne, sest ma ei kujuta ette, kui ma peaksin end kogu aeg talitsema, kui laps söömist harjutab ning sellega korraliku segaduse tekitab. Päris parajalt stressi tekitaks. Mingi hetk sai mehel villand sellest, et ta räägib ja räägib ning ma lihtsalt ei taipa. Enda arvates olen õppinud paremini märkama ja viitsima aga Mehe jaoks see ei olnud võib olla piisavalt kiire ning ta otsustas üks hetk oma konstantse kraamimise lõpetada, et mul lõpuks raske või paha hakkaks.

Hiljuti siis hakkaski mul seda stressi kogunema, sest ma lihtsalt ei jaksanud või suutnud kõige muu kõrval korda hoida. Alati pidin ühest või teisest kohast näpistama, valima ühe, sest mõlemat ei saanud või jõudnud. Näiteks õhtul köögi koristamine või laste vannitamine. Ükskõik, mida ma otsustasin, ikka oli paha tunne. Tundsin end kas kehva ema või kehva naisena. Lõpuks nutsin hommikul pärast Tütre lasteaeda viimist, sest ma ei olnud jälle jõudnud tal juukseid kammida ja patsi seada ning päeva jooksul veel, sest Poeg magas vaid tund aega ning ma ei jõudnud selle aja sees endale puhkamiseks aega leida ning ikka oli kodu kuskilt sassis. Väga paljud asjad olid minu õlgadele langenud – lasteaeda viimine ja sealt toomine, toidu tegemine, koristamine, lõunauned. Mul oli mingi rutiin aga see ei töötanud, sest olin täielikus sasipuntras, kus üritasin kõigega tegeleda aga igalt poolt jäi puudu ning segadus kasvas veelgi.

Ma ei saanud võita ning see konstantne rahulolematus vaid kasvas ning lõpuks kippusingi tihti hüsteeritsema. Nädal aega olin kohutav kaaslane ja ema ja üleüldse äärmiselt kehv variant iseendast. Kui lõpuks ühes vestluses tuli välja, et Mees on seda sihilikult teinud, et ma mõistaksin, kui kurnav see varem temale oli, kui ta töölt tuli ning kraamima hakkama pidi. Tunnistasin, et töötas ja oli vajalik ning anusin paremat lahendust. Soovisin koostööd teha ning kodused tööd selgemalt ära jagada, et ei tekiks mõttetuid arusaamatusi.

Tuletasin meelde perioodi, kus minu jaoks oli kõik nii mõnusasti paigas – jõudsin ilusti korda hoida ning mõnuga muid asju teha. See oli siis, kui ma ärkasin Mehega samal ajal ning tegin talle hommikusöögi ning panin Tütre valmis, et isa ta lasteaeda viia saaks. Seejärel tegelesin hommikusöögiga endale ja Pojale, pärast mida mängisime või pesime pesu või toimetasime muid asju. Poja uneajal sain nende tegevustega jätkata, ise tukkuda, pesemas käia või näiteks nädalamenüüd koostada ja poest tellimuse teha. Õhtul sain rahulikult süüa teha, põll ees ja puha, ning töölt ja lasteaiast saabujatele laua katta. Pärast seda veetsime perena aega, lapsed said vannis käidud ja magama pandud. Seejärel pakkisin Mehele järgmiseks päevaks veel lõuna ka kaasa. Tundsin end tõelise perenaisena, hea emana, armastava naisena ning rahuoleva iseendana.

Sinnapoole pürgin ka praegu. Võtsin uuesti kätte Katrin Saali Sauli raamatu “Naiseks olemise kunst” ning saan uuesti värskemat hingamist. Vaatan jälle lähemalt enda sisse ning õpin end veel rohkem märkama. Muidugi ei saa ma seda teha ilma Mehe toetuseta. Mul oli nii palju kergem olla, kui me lõpuks saime rahulikult asjad räägitud (pärast seda, kui olin valjuhäälselt vannitoa põrandal nutnud – nii mõnus oli!) ja me mõlemad uue rutiini nimel töötama hakkasime. Juba paar päeva sellega alustamisest tunnen, et oleme perekonnana lähedasemad ning suhted on kordades sõbralikumad. Lapsed on lõbusad ja rahulikud, Tütar protesteerib palju vähem ning kuulab rohkem, Poeg magab rahulikumalt. Loodan selles energias veel pikalt olla.

 

Päev enne emadepäeva oli meil Mehega see selgeksrääkimine. Emadepäev oli sellevõrra kohe kaunim ja säravam. Käisime restorani Kuldmokk terrassihooaja avamisel, einestasime sooja päikese käes elusa muusika saatel. Oeh!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
kaunis ema
OLYMPUS DIGITAL CAMERA
väga täiskasvanu moega Tütar
OLYMPUS DIGITAL CAMERA
pilgupüüdja Poeg
OLYMPUS DIGITAL CAMERA
kallis Mees
OLYMPUS DIGITAL CAMERA
hea soeeee