ARMAS RUTIIN

Kirjutasin Emmede Klubis just tunnetega toimetulemisest. Iroonilisel kombel olin selle kirjutamise ajal emotsionaalselt täiesti tasakaalust väljas. Kindlasti mõjutas rasedus nende tundepuhangute (või õigemini orkaanide) võimsust aga kogu rahulolematust selle vabandusega olematuks teha ei saanud. Rahuldamata vajadused ja ängistus olid väga päris ning mul oli raskusi nendest rääkimisega, ilma et oleksin lõpuks pisarates lõpetanud.

Meil on üsna terav teema olnud korra hoidmine. Kui tihtipeale on naine see, kes mehe mustade sokkide peale vihastab, siis meil on vastupidi. Mina võin neist päeva jooksul mitu korda mööda kõndida ning neid mitte märgata aga Mees seevastu majas ringi liikudes haarab siit-sealt alati asju kaasa, et need käigu pealt ära panna. Ta ei saa aru, kuidas ma ei märka. Mul on mingi teatud immuunsus segaduse suhtes ja kuhugi maani on see minu arvates positiivne, sest ma ei kujuta ette, kui ma peaksin end kogu aeg talitsema, kui laps söömist harjutab ning sellega korraliku segaduse tekitab. Päris parajalt stressi tekitaks. Mingi hetk sai mehel villand sellest, et ta räägib ja räägib ning ma lihtsalt ei taipa. Enda arvates olen õppinud paremini märkama ja viitsima aga Mehe jaoks see ei olnud võib olla piisavalt kiire ning ta otsustas üks hetk oma konstantse kraamimise lõpetada, et mul lõpuks raske või paha hakkaks.

Hiljuti siis hakkaski mul seda stressi kogunema, sest ma lihtsalt ei jaksanud või suutnud kõige muu kõrval korda hoida. Alati pidin ühest või teisest kohast näpistama, valima ühe, sest mõlemat ei saanud või jõudnud. Näiteks õhtul köögi koristamine või laste vannitamine. Ükskõik, mida ma otsustasin, ikka oli paha tunne. Tundsin end kas kehva ema või kehva naisena. Lõpuks nutsin hommikul pärast Tütre lasteaeda viimist, sest ma ei olnud jälle jõudnud tal juukseid kammida ja patsi seada ning päeva jooksul veel, sest Poeg magas vaid tund aega ning ma ei jõudnud selle aja sees endale puhkamiseks aega leida ning ikka oli kodu kuskilt sassis. Väga paljud asjad olid minu õlgadele langenud – lasteaeda viimine ja sealt toomine, toidu tegemine, koristamine, lõunauned. Mul oli mingi rutiin aga see ei töötanud, sest olin täielikus sasipuntras, kus üritasin kõigega tegeleda aga igalt poolt jäi puudu ning segadus kasvas veelgi.

Ma ei saanud võita ning see konstantne rahulolematus vaid kasvas ning lõpuks kippusingi tihti hüsteeritsema. Nädal aega olin kohutav kaaslane ja ema ja üleüldse äärmiselt kehv variant iseendast. Kui lõpuks ühes vestluses tuli välja, et Mees on seda sihilikult teinud, et ma mõistaksin, kui kurnav see varem temale oli, kui ta töölt tuli ning kraamima hakkama pidi. Tunnistasin, et töötas ja oli vajalik ning anusin paremat lahendust. Soovisin koostööd teha ning kodused tööd selgemalt ära jagada, et ei tekiks mõttetuid arusaamatusi.

Tuletasin meelde perioodi, kus minu jaoks oli kõik nii mõnusasti paigas – jõudsin ilusti korda hoida ning mõnuga muid asju teha. See oli siis, kui ma ärkasin Mehega samal ajal ning tegin talle hommikusöögi ning panin Tütre valmis, et isa ta lasteaeda viia saaks. Seejärel tegelesin hommikusöögiga endale ja Pojale, pärast mida mängisime või pesime pesu või toimetasime muid asju. Poja uneajal sain nende tegevustega jätkata, ise tukkuda, pesemas käia või näiteks nädalamenüüd koostada ja poest tellimuse teha. Õhtul sain rahulikult süüa teha, põll ees ja puha, ning töölt ja lasteaiast saabujatele laua katta. Pärast seda veetsime perena aega, lapsed said vannis käidud ja magama pandud. Seejärel pakkisin Mehele järgmiseks päevaks veel lõuna ka kaasa. Tundsin end tõelise perenaisena, hea emana, armastava naisena ning rahuoleva iseendana.

Sinnapoole pürgin ka praegu. Võtsin uuesti kätte Katrin Saali Sauli raamatu “Naiseks olemise kunst” ning saan uuesti värskemat hingamist. Vaatan jälle lähemalt enda sisse ning õpin end veel rohkem märkama. Muidugi ei saa ma seda teha ilma Mehe toetuseta. Mul oli nii palju kergem olla, kui me lõpuks saime rahulikult asjad räägitud (pärast seda, kui olin valjuhäälselt vannitoa põrandal nutnud – nii mõnus oli!) ja me mõlemad uue rutiini nimel töötama hakkasime. Juba paar päeva sellega alustamisest tunnen, et oleme perekonnana lähedasemad ning suhted on kordades sõbralikumad. Lapsed on lõbusad ja rahulikud, Tütar protesteerib palju vähem ning kuulab rohkem, Poeg magab rahulikumalt. Loodan selles energias veel pikalt olla.

 

Päev enne emadepäeva oli meil Mehega see selgeksrääkimine. Emadepäev oli sellevõrra kohe kaunim ja säravam. Käisime restorani Kuldmokk terrassihooaja avamisel, einestasime sooja päikese käes elusa muusika saatel. Oeh!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
kaunis ema
OLYMPUS DIGITAL CAMERA
väga täiskasvanu moega Tütar
OLYMPUS DIGITAL CAMERA
pilgupüüdja Poeg
OLYMPUS DIGITAL CAMERA
kallis Mees
OLYMPUS DIGITAL CAMERA
hea soeeee

 

Advertisements

2 thoughts on “ARMAS RUTIIN

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s