LEIAN TASAKAALU

Pugesin just oma üleeile vahetatud linade vahele. Ma saaksin ühe jäätise ka ära süüa kui ma tahaks aga ma ei taha, sest ma ei oskaks seda praegu õigel moel nautida. Aga mulle meeldib mõte, et ma saaks, kui tahaks. Grown-up things.

Eile sai teadliku beebiootuse jooga otsa ja tundsin sees teatavat tühjust. Mida ma nüüd neljapäevaõhtuti teen? See oli nii mõnus viis natukeseks kodust välja saada. Omaette. Nüüd, kevadel, on ju nii mõnus jalutada – ma nautisin seda, et sain rongiga mugavalt edasi-tagasi sõita ja majade vahelt koju kõndides inimeste aedadesse-akendesse piiluda. Kus põõnab mõni kass, kus aknast immitseb jutusuminat, kus robotniiduk usinalt oma tööd teeb, kus haugub koer. Tasapisi on tänavatele jõudnud ka grillilõhnad. Ja siis veel õitsvate taimede lõhnad. Kevadise värskuse lõhn, õhtu lõhn, linnulaulu lõhn. Ja see unine valgus. Nii mõnus!

Praegu aga pikutan uniste silmadega voodis. Avatud katuseaknast kostub aeg-ajalt mööduvate autode müra ja linnulaulu. Toas on õhk värske ja mõnus. Ükski koer ei haugu (veel) ja mõtlen, et pean minema ja laste toas ka akna avama. Nad on mõlemad nats tõbised ja värske õhk oleks nende hingamisteedele hea.

Veel mõtlen eelmisel pühapäeval kuuldud sõnade peale. Käisin imelises City Yoga stuudios ühes töötoas – tasakaal naiseks ja emaks olemise vahel. Eile õhtul joogast koju minnes sain nendest sõnadest aru. Olin enne kodust lahkumist andnud mehele kätte ülesanded, mida ta võiks teha – ülemine korrus koristada, trepp tolmuimejaga üle ja nõud masinast välja. Kuna ma polnud jõudnud toitu valmistada, siis ütlesin, et peab midagi ise välja mõtlema ning ta vastas mulle, et küll ta hakkama saab. Koduteel saan aga sõnumi “too pitsat” ja et lapsed on mõlemad pool banaani söönud. Kui varem oleksin ma selle peale ärritunult silmi pööritanud, siis seekord itsitasin ja sain aru, et ma ei saagi oodata, et kõik asjad tehtud saavad. Itsitasin, sest kui söögitegemisest rääkisin, sain vastuseks “saame hakkama” aga lõpuks ikkagi telliti pitsat ja selle tõin ka mina, hehe.

Minu antud konkreetsed ülesanded Mehele olid ära tehtud, lisaks veel paar lisaliigutust, mida ma otseselt ei palunud aga söögi tegemine polnud piisavalt konkreetne. Võib olla kui ma oleksin vajalikud asjad ja retsepti ette andnud, siis oleks midagi valminud aga improviseerimist ei tasunud oodata. Töötoas Karita rääkis omaenda ärritusest, kui ta pärast eemal viibimist koju jõudes tundis, et mitte midagi pole vahepeal tehtud (koristatud, süüa tehtud, lapsi kantseldatud) kuid mingi hetk mõistis, et mees ei suudagi seda teha. Vähemalt mitte sellisel viisil nagu tema või naised üleüldse.

Ma poleks enne seda töötuba osanud ega võib olla isegi julgenud mehel paluda neid asju teha aga mõistsin, et pean endast üle saama, sest esiteks, ta ei pahanda selle palve peale (et justkui nõuan liiga palju) ning teiseks, tal pole mingit probleemi seda teha. Ausalt öeldes, teeb isegi rõõmuga. Ja see tasus ära, sest meie ülejäänud õhtu oli väga mõnna, mis sest, et üks laps ei tahtnud hästi magama jääda. Olime heas tujus, rääkisime jutsi, tegime naltsi, itsitasime järjekindla tegelase üle ning musitasime. Ja hommikul magasime pool tundi sisse. Kõik olid eluga rahul.

Mina olen eluga rahul. Sest puhtad linad ja voodi ja värske õhk ja uni!

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s