JAANI PLAANI(MUUTUSED)

Nädala alguse nõrkusehetkel hoidusin ma vastu võtmast otsust, mis oleks olemise veelgi nukramaks teinud. Nimelt oli meid kutsutud Tartu külje alla suvilasse jaane tähistama ning oma suures ebakindluses ma ei tahtnud korraks üldse minna ja mõtlesin kõik probleemid üle. Läksime siiski – sõitsime esialgu minu õe gümnaasiumi lõpetamisele. Jummel, kui imekaunis õde mul on! No vaadake ise!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pärast õnnitlemist suundusime otse Tartusse. Põikasime läbi ka Lõunakeskusest, kus Mees ostlemas käis ning tagasi tulles autot üles ei leidnud ja end herneks vihastas, sest arvas, et ma olen vahepeal kuskile mujale parkinud. Hangry on selle asja nimetus, Miiu ütles. Mina hiljem muidugi naersin herneks end selle peale, kui paar pitsalõiku juba hinge all olid.

Igatahes, jõudsime suvilasse. Korraks kartsin, et kaart juhatab meid kuhugile täielikku võssi ja me otsime seda kohta veel terve õhtu aga esimese korraga jõudsime turvaliselt kohale. Suvila oli selline tüüpiline vana suvila, nagu meil kunagi Raplamaal oli. Seinad ja uksed kõik puitlaudisega kaetud, kolmnurksed tumedate raamidega aknad, betoon. Maja on ehitatud järveäärsele kallakule, mis tähendas, et majas oli järsk trepp, teisel korrusel rõdu ning hoov oli samuti järve poole kaldu. Väga lahe koht! Isegi sääski polnud väga palju. Aga nii väikeste lastega ei saanud mina end mõnusalt tunda. Igal pool nägin ohte ja need olid kõik täiesti reaalsed. Esiteks oli seal palju inimesi, kes ei osanud mõnda asja ise märgata. See on arusaadav – kui endal pole lapsi, siis ei märkagi niimoodi potentsiaalselt ohtlikke olukordi. Näiteks asetati üks väike ümmargune ufogrill täpselt selliselt, et Poeg oleks saanud selle endale kuuma söega pähe tõmmata. Need väikesed sõrmed on kiired ja kindla haardega. Järsk trepp viis alumiselt korruselt keskmisele korrusele, kus meie magasime ning alati ei saanud olla kindel, et sealt käijad ukse enda järelt sulgevad. Mu lapsed muidu oskavad trepist käia, kuid Poega üksi ronima lasta veel ei julge. Hoov oli üsna kaldu ja lapsi seal jooksmas (või pigem üritamas) vaadata oli üsna naljakas. Läksid ikka veerema. Järve kallas oli küll aiaga eraldatud kuid strateegilises kohas kasvasid reas tikripõõsad. Mul polnud lihtsalt võimalik südamerahuga seltskonnas istuda, sest pidin lapsi saama kogu aeg jälgida ning istumiskohas oli vaateväli piiratud. Jõudsime kohale suhteliselt hilja, seega üsna varsti pärast tutvumist ja uudistamist saime magama minna.

Meile oli broneeritud väike tuba voodiga, kuhu me otsustasime neljakesi ära mahtuda. Või kuuekesi, kui lugeda ka kõhubeebit ja Koera, kelle pidime ka kaasa võtma ning kes minu suureks rõõmuks ja kergenduseks käitus nagu täiskasvanud inimene. Seal oli veel kaks koera, kellest ühele meeldib endast kordades suuremate koertega tüli norida (õnneks nad on suhteliselt ühte kasvu) ja teine oli noor kutsikas. Magamisega läks nii, et lapsed magasid seina ääres jalad koos, mina keskel, Mees kõige ääres ja Koer seal, kuhu parasjagu mahtus. Magada saime isegi normaalselt aga mina olen rasedusega sealmaal, kus pean palju jooma ja ka palju tualetis käima, seega oli natuke ebamugav varahommikul end üle mehe upitada ja läbi magavaid inimesi täis ruumi hiilida. Paar tundi pärast seda ärkas Tütar, pani end väga otsustavalt riidesse ning tahtis toast välja mängima minna. Selle peale ärkas ka Poeg ja sama pidin tegema ka mina. Aeg oli teiste jaoks veel varajane, nii et ma otsustasin, et lähen lastega hoopis kööki ja teen neile putru. Ma ei leidnud aga ühtegi potti ning ma mõtlesin, et appi. Kodus on ikka hea, mugav ja mõnus. Ma tundsin end ebamugavalt nii mitme asja pärast – ma ei saanud laste turvalisuse pärast end lõdvaks lasta ning ma pidin palju pingutama, et lapsed teisi ei segaks. Purjus ja pohmellis inimesed ei ole ka mingi tore vaatepilt või seltskond, mida lapsed peaksid nägema või kogema.

Mõtlesin, et sõidan siiski lastega koju. Olen rase, lapsed on väikesed ning liiga palju asju pidi silmas pidama. Läksin rääkisin Mehega läbi, ta õnneks oli väga mõistev ja loodetavasti ka muu seltskond. Muidugi oleks olnud tore seltskonnas kogu perega jaane tähistada aga me teadsime, et see saaks olema väga väsitav. Ma kujutan ette, et eriti minu jaoks. Panime siis asjad uuesti kokku, Mees pakkis asjad nii ilusti autosse (nagu tetris!), mina tegin sama lastega ning Koer ronis ka kaasa. Mees oli veidi nukker meie lahkumise pärast aga kindlasti veetis sõpradega mõnusalt aega. Mina olin aga content – mul oli hea meel, et olin siiski otsustanud minna, näinud, et see hetkel ei sobi ning saanud lahkuda. Mees sai oma sõpradega koos tähistada, mina sain rahulikult magada suures voodis, lapsed teises toas turvaliselt oma voodites.

Ja kui varasemalt tundsin, et Mees eelistab oma sõprade seltskonda meile, oma perele, siis nüüd mõistan, et ta soovib mõlemat. Koos. See soojendab mu südant nii väga ja pani mind teda igatsema, mis sest, et vaid ühe päeva üksteist ei näe. Hoolimine, armastus ja mõistmine. Just seda on mul praegu vaja.

Süda.

 

Advertisements

2 thoughts on “JAANI PLAANI(MUUTUSED)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s