TÄITSA PEKKIS

MIKS peab nii tihti nii raske olema? Ja miks ma just alati siis siia kirjutama jõuan. Vahepeal on täitsa hea ja mõnus ollla aga siis tuleb jälle miski lahendamata asi pinnale ja keerutab tolmu üles. Ma lihhhtsalt ei jaksa enam. Ma käisin ka raseduskriisi nõustaja juures aga just selleks ajaks oli üks raske periood üle läinud ning ma tundsin end kordades paremini. Nüüd aga on jälle probleemid ja rahutused üleval aga ma võin kihla vedada, et järgmise kokkusaamise ajal on taas kõik tasanenud.

Mulle on suhe ülitähtis ning praegu on selle nimel vaja eriliselt pingutada aga tunnen, et ükskõik, kui palju ma ka ei pingutaks – nii otseselt kui kaudselt, siis ma lihtsalt ei saa seda töötama. Kipun unustama, et suhtes on kaks osapoolt ning ME peame selle nimel töötama. Praegu on kuidagi eriti raske, sest rasedus ja ma ei saa kohati mitte midagi aru. Millest miski on põhjustatud – kas “päris” emotsioonid ja mured või hormoonidest võimendatud ning seetõttu justkui tähtsusetud (?). Olen end alati pidanud pigem rõõmsameelseks inimeseks, kes saab endaga hästi hakkama aga praegu tunnen, et selle parim enne on möödas ning MA VAJAN ABI. Ja mitte ükskõik millist, vaid ma vajan toetust oma mehelt, kellelt ma seda enda arvates üldse ei saa. Ning teadagi, mis juhtub, kui seda välja kangutama hakata. Me ei oska viimasel ajal üldse suhelda ja paratamatult ma tunnen kogu raskust enda õlgadel ning konstantselt mõtlen, et mida ma valesti teen, kuidas ma end parandada saan. Ja siis, kui mul sellest villand saab, muutun ma vihaseks ning mõtlen, et kurat küll, ma ei saa ju kõike üksi ära teha. Miks ma tunnen, et ma pean kõike üksi tegema? Kas mul pole õigust teistelt midagi oodata, mingeid lihtsaid asju nagu kallistused ja paid?

Ma pole enam enamus ajast rõõmsameelne ja positiivne. Mingid tunded ja aistingud on muutunud tuimemaks. Näiteks, kui varasemalt rõõmustasin kogu südamest suvevihma või õues lehviva pesu üle, siis nüüd see on lihtsalt fakti nentimine. Võib olla on mul lihtsalt nii palju emotsioone aga väljaelamine on saanud taunivat suhtumist ning ma lihtsalt olen end kuidagi automaatpiloodile lülitanud ja tunded alla surunud. Ära tuimestanud. Tuimestatud on ka maitsemeeled. Toit ei maitse nii hästi nagu varem ning kuigi mul on kogu aeg tunne, et tahan midagi süüa, siis ei saa ma neist asjust mingit rahuldust. Kurk ja nuikapsas maitsevad jube imelikult, ainult oliivid võib olla isutavad. Ma ei taha korralikke toidukordi süüa, soovin vaid aeg-ajalt näksida, sest muidu on mul liiga raske olla. Ma soovin nii väga jäätist või pitsat või ükskõik mida nautida aga ühes tunnen suhkru, jahu või üldse mitte mingit maitset. Söömine tundub üldse väga mõttetu kuid kaal tõuseb ning käsivarred jämenevad (mitte tursed). Kõik värvid on ka tuhmimad. Appi, mis toimub!

Kütan end üles ja siis hakkan mõtlema, kas asi tegelikult on nii hull. Kas on? Ja läheb käiku tuttav muster, kus ma oma tundeid ja vajadusi pisendan. “Tegelikult on ju kõik hästi, tegelikult võiks olla palju hullemini.” Üritan olla igal pool. Tegeleda lastega, pesta pesu ja nõusid, koristada, kokata. Pühkida ja korjata. Ja nii ma olen jõudnud sellesse punkti, kus ma tunnen, et ma aina teenindan ja teenindan. Kui süüa teen, siis tullakse pluusi sikutama ja näksimist nõudma. Kui nõusid pesen, siis keegi kuskil sigatseb ning tagajärgi peab viivitamatult likvideerima hakkama. Pean kogu aeg oma tegevusi katkestama, et kedagi teenindada ja see ajab juba natuke hulluks. ERITI praegu, kui ma tahaksin lihtsalt. kogeda. rasedust. Ma tahaksin suhelda rahulikult beebiga, pühendada mingi aeg kogu oma tähelepanu endale ja temale. Selle asemel tõmblen aga mitmel rindel, et kõigil teistel oleks hea ning jätan enda vajadused tagaplaanile ja ma ei oska sellest kuidagi välja tulla, ilma et ma lõpuks lohutamatult ei nuta ja kallistustuste (mida mul on tunne, et ma kunagi ei saa) järele ei janune. Appi, kui kurvaks see mind teeb, kui ma siin oma tunded kõik toorelt välja lajatan. Kõik on väljas. Asi tundub ikka üsna kehv ja on pikka aega kehv olnud. Aga kuidagi ma ei suuda seda endale ja teistele ikkagi selgeks teha ega kuskilt ka abi leida. Olen suisa kibestunud juba. 😦

Advertisements

One thought on “TÄITSA PEKKIS

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s