VÄRSKENDUS

Eelmise postituse hõng on veel blogis üleval aga tegelikult on elu väga hästi. Jõudsin koos Mehega selgusele, mis minus muutust vajab ning kirjutasin sellest viimases Emmede Klubi postituses. Selle vestluseni oli nii raske jõuda aga kui ma lõpuks maha rahunesin ja lihtsalt oma tunnetest ja raskest olemisest rääkisin, ilma nõudliku ja süüdistava hääletoonita, siis sai Mees mind kuulata ning mina tema lahendusi vastu võtta. Muidugi oli see raske, sest kohati pean oma loomusele vastu hakkama aga pikas perspektiivis on see vajalik.

Ma ise otsisin lahendust suhtest ning arvasin, et probleem on seal. Tundsin end üksikuna ja tahtsin toetust ning muutusin aina nõudlikumaks, sest ma lihtsalt ei osanud. Kõik oli nii puntras, et ma ei osanud end enam üldse aidata. Siis oligi hea, et keegi teine kõrvalt vaataks ja näeks, et mu frustratsioon tuleb lastest. Emadusest. Olin end ära andnud ning ei arvestanud lõpuks enda vajadustega. Täitsin laste vajadusi, mis kohati oli tegelikult mulle pähe istumine, et oma tahtmist saama. Ja ma olin nii ärritunud, et ma olen sellises olukorras, kus tunnen end teenindaja ja koristajana, keda üldse ei hinnata. Kõige tipuks ma ei saanud üldse aru, et ma selle pärast rahulolematu olen. Arvasin, et peangi seda kõike tegema. Ja vihastasin selle peale, et keegi seda ei märganud ja mind ei aidanud.

Nüüd on aga kõik konkreetsem ja rahulikum ning mul on lihtsam endale kindlaks jääda, kui asi puudutab enda järelt koristamist ning veidi ootamist, kuni ma ühe tegevuse lõpetan. A la kui ma teen laupäeva hommikul pannkooke, siis ma teen kõik valmis ja alles siis istume koos lauda ja sööme. Mitte et ma vahepeal valmistan võileibu või et vahepeal süüakse valmis tehtud hunnik kooke ära. Ma ei pea elu eest tõmblema, et oma lastele meelejärele olla. See saab lõppeda vaid nii, et mulle saabki pähe istuda ning minu vajadustega üldse ei arvestata. Ma arvan, et see pole hea ei mulle, ei lastele, ega perele üleüldiselt. Nii ma siis astun oma mugavustsoonist välja ning hiljem tunnen nii suurt rahulolu oma meelekindluse pärast. See protsess on kohati raske – eriti kui kahtlused hinge hiilivad – aga aeg on näidanud, et lõpuks lahenevad olukorrad sõbralikult ja kõigi jaoks kasulikult. Näiteks ühel õhtul, kui magamaminekut saatis suur hüsteeriline nutt, jõudsin Tütart aktiivselt kuulates juurikani – lasteaias oli keegi teda löönud. Kui see välja sai, siis tuli rahunemine ning uinumine väga kiiresti. Ah, kui rahul ma siis olin! Ikkagi läks kõik hästi. Keegi ei nutnud end magama vaid rahunemine toimus enne uinumist.

 

Järgmised kuud tõotavad ka tulla rahulikud. Poeg hakkab lasteaias käimist harjutama ning olen selle suhtes väga positiivselt meelestatud. Minu jaoks tähendab see sutsu rohkem aega iseenda, raseduse ja beebi jaoks. Augustikuus avatakse jälle ka ujula, kus hommikuti suplemas käia saan ning võib olla seiklen mõnel hommikul hoopis kuskile armsasse kohvikusse kirjutama. Jälle natuke rohkem vabadust. 🙂 Paar kuud veel uue beebi sünnini. Võtkem siis rahulikult.

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s