UUED HARJUMISED

Minu poeg käis täna esimest korda lasteaias ja viibis seal paar tundi ilma minuta ka. Nüüd lõhnab ta lõunasöögisupi ja õpetaja lõhnaõli järele ning magab minu kõrval sügavat und.

Arvasin, et teise lapsega saab see lasteaeda minemine (minu jaoks) kergem olema aga ikkagi oli mingi värin sees. Poeg praegu oluliselt noorem, kui Tütar enda esimesel lasteaia päeval ning palju on teistmoodi. Kuigi ta kõne on tänu õega koos kasvamisele päris hea, siis võõral võib natuke ikka aega võtta, enne kui mõistab, mida ta räägib. Poeg on ka suur kaisutaja ning esimese tunni jooksul ta käis korduvalt mult kallistusi küsimas. Lahkuda tahtsin ma ikkagi nii, et teeme kalli-musi-tšau ja lehvitame aknalt. Ma ei tea, kas minema hiilimine ühelgi juhul hea on aga tean, et meile küll ei sobi. Minu jaoks on oluline, et laps näeks, kuidas vanem lahkub (ning et sellega kaasneb iga kord lühike rituaal) ning kuidas vanem pärast alati tagasi tuleb. Mu süda rõõmustab alati nii väga, kui lapse nägu mind nähes särama lööb ja kuidas nad alati mind ja ka teisi lähedasi kallistama jooksevad. Kujutan ette, et kui minema hiilida, siis oleks vastuvõtt hoopis nutusem aga kuna ma pole sellega kokku puutunud, siis ma tegelikult ju täpselt ei tea ka.

Kui ma oma laste iseloome võrdlen, siis näen, et Tütar on hästi isepäine ja julge ning alati ei viitsi mulle aknale lehvitama tulla aga arvan, et tagasihoidlikum ja tundelisem Poeg hakkab alati lehvitama. Kuigi kes sedagi jälle täpselt teab – võib olla mõnel hommikul on vaja kohe pea ees mängu hüpata ning pole mahti tšaugi öelda.

Õpetajad tunduvad väga toredad ja osavad olevat. Nii väikestega on vaja üsna aktiivselt kogu aeg tegeleda ja nii hea oli näha, kui positiivse energiaga nad lapsi tegevustesse kaasasid. Nututeema on muidugi eraldi asi – siis ikka kõlas “ära nuta” jne aga pakuti palju tähelepanu ning võimalust kallistada, kui kellelgi meel vahepeal kurvaks läks. Mul oli hea soe tunne, kui lahkusin, sest tundsin, et nendest õpetajatest saavad mu poja jaoks turvalised inimesed, kelle poole murega pöörduda. Proovime see nädal igal hommikul mängimas käia ning alates järgmisest nädalast paar pikemat päeva teha.

autoentusiast

Loodan, et saan selle aja sees kuskil kolm korda ehk ujumas ka käia ning rohkem kirjutada, kasvõi iseendale. Ma panin blogile Facebooki ka viimaks lehe püsti (@saramanderblog) – olen seda pikka aega kaalunud aga sõbranna andis viimase tõuke. Olen ka ise kogenud, et läbi Facebooki on lihtsam blogisid jälgida, sest blogitakse erinevatel platvormidel ning kes blogide vastu suurt huvi ei tunne, ei kasuta a la Bloglovinit või muud saiti, kuhu kõik uued postitused tulevad. Facebookis on ka lihtsam kommenteerida, kuigi mulle endale meeldib blogides sees rohkem kommenteerida ning kommentaare saada. Kuna mu eesmärk on jõuda huvitatud lugejateni, kes võivad siin kohata toetust ja äratundmist, siis see tundus olevat järgmine loogiline samm.  Ja mine tea, ehk julgustab suurem hulk lugejaid mind sagedamini kirjutama. 🙂

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s