JULGUS USALDUS

Nii hea, et see nädal nüüd lõppemas on. Olen saanud paljude asjadega enda sees toimetada ning olen teinud huvitavaid avastusi, millega omakorda edasi töötada.

Esiteks, ma võin unistada küll üksi rannas, metsas, kohvikus ja mujal käimisest aga tõde on see, et kellegagi koos on see ikka kordades mõnusam ja tähendusrikkam. Samas üksi endaga vaikselt olla on ka mõnus aga neid hetki meeldib mulle leida just siis, kui justkui pole selle jaoks aega. Ja noh, praegu mul pole võimalik täitsa üksi nii kui nii olla – kaks hinge ühes kehas.

Teiseks, mu lapsed usaldavad mind – see lasteaiaga harjutamise nädal on mulle näidanud, et nad usaldavad mu valikuid ning kui ma ise olen järjekindel ja mõne koha pealt täiesti järeleandmatu (kuid sealjuures positiivne), siis nad võtavad selle omaks. Ja mitte niisama ei lepi vaid väga rahumeelselt ja mõistvalt. Siinkohal mängib rolli ka see, et olen oma mugavusest välja tulnud ning oma sõna maksma pannud, isegi siis, kui tahaksin väsimusest käega lüüa. Jube mõnus on nüüd, kui ma suudan säilitada meelekindluse olukordades, kus Poeg tahab aina külmkapi ust lahti hoida või Tütar kavalate läbirääkimisvõtetega magamaminekut edasi lükata. Pojale on muidugi veidi keerulisem asju selgitada nii, et ta mõistaks aga kuna tegelikult Tütar oligi see, kes oskas mulle juba pähe istuda, siis temaga on juba lihtsam. Enam ei ole nii palju vastu vaidlemist või isegi röökimist – nüüd pean ma kümne korra asemel viis korda ütlema, et palun pane mänguasjad oma kohale või praegu ei söö õuna, sest õhtusöök on kohe valmis ja me sööme kõik koos. Küll on hea tunne olla adekvaatne lapsevanem.

Kolmandaks, olen enda seest leidnud tahtmise üksi sünnitada. Mitte muidugi päris üksi – Mees on kindlasti sünnituse juures. Eelnevalt olin nii veendunud, et soovin kindlasti doulat kaasa aga nüüd tunnen aina rohkem, et soovin omaenda vägevusest tuge ja jõudu leida. Seda tunnet süvendas Briti sünnituslugu ja ma mõtlesin, et küll on vägev naine. Endas kindel ja kõigutamatu. Ma olen eriliselt võlutud sellest, kuidas ta Prantsusmaal sünnitades ennast kehtestas, sest seal on kogu protsess Eestiga võrreldes täiesti üle medikaliseeritud. Tema keha, tema laps, tema sünnitus. Vägev! Minge lugege. Enne sünnitust soovin aga toetust selle kindluse leidmisel. Et julgeksin end usaldada ja vabaks lasta. Kuigi tunnen, et olen ise juba oma loomulikul teekonnal sinna jõudmas. Peaksin ilmselt natuke Meest ka enda jaoks koolitama ja tedagi rohkem sünnituse lainele tõmbama.

olin ükskord eriti cute

Selle nädala lõpp on kujunenud tõesti mõnusaks! Eile õhtul sõime hoovis lina peal ahjulõhet ning täna hommikul õues laua ääres väikeseid kohevaid pannkooke. Mmm, nii hea, kui hommikul soe tuuleke juba paitab! August on ikka tõeliseks suvekuuks saanud. Ja nädal saab lõpetatud mõnusa lapseootushommikuga Õnnelaboratooriumis teemal “Toit ja turvatunne”. Teema, mis täna jälle üles tõusis. Täpselt õigel ajal, juba ootan!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s