TÕSTAN SAGEDUST

Ah, kuidas mulle meeldib praegu olla mina. Huvitaval kombel on rasedus minu jaoks täiesti loomulik olek. Nagu ei mäletakski, et mu keha oli kord täitsa minu oma ja ma sain põhimõtteliselt ilma piiranguteta liigutada. Mul on hea meel, et ma selle järgi mingit valusat igatsust ei tunne. Mõte on tore küll ning soovin seda juba kogeda aga ega see aeg teab mis kaugel ole ka! Nautigem siis neid beebiliigutusi, sest pärast sünnitust võib kohati tühi tunne tekkida. Magusvalus avastus, et need seedeprotsessid polegi enam beebi müksud. Aga selle asemel on hoopis vastsündinu, kes pärast ärkamist nii-nii kõvasti ringutades nägu krimpsutab ja rinna otsas piima lõnksutab. Asssajjutt, see pole enam üldse kaugel! Aeg läheb seekord kuidagi ruttu. Annab isegi lootust, et ei teki seda sünnituseelset (ja -järgset) limboseisundit vaid on hoopis hästi mõnus valmistumise (ja kohanemise/tutvumise) aeg.

Siinkohal pean ikka õhkama nende lapseootushommikute poole. Sügavad jutuajamised, mis viivad sinna, kuhu tee parajasti juhatab ning kosutavad meditatsioonid, mis tõmbavad korgid lahti ja täidavad südant. Mõnus elu! Mu usaldus elu ja selle käikude suhtes on jälle kasvanud ning suudan kõik olukorrad võtta vastu äärmise kergusega. Suhe Mehega on nii palju paranenud. Võtan asju vähemtõsiselt – kui varem oleksid mingid errorid suureks probleemiks kasvanud ja oleks tundnud vajadust lakkamatult asju selgeks (loe: sassi) rääkida, siis nüüd ma lihtsalt ei viitsi. Ja oh imet, elevandikärbse probleeme enam pole. See taktika – ülesketramise asemel väike paus – töötab mõlemat pidi ja mul on ääretult hea meel, et Mees samamoodi talitab. Pole mingeid mõttetuid pingeid, on maharahunemine ja siis normaalselt edasi suhtlemine. Okei, üks õhtu ma olin trossis lauamängu pärast (jälle) ja enne magama jäämist ei saanudki sellest üle aga muidu on väga hästi. Oleme tiim. Välja arvatud siis, kui ta minu linna ressursse lammutama tuleb.

õnnelaboratooriumis meditatsioonist toibumas

Eile hommikul läks naistega jutt sujuvalt ja kindlalt sünnituse peale ning rääkisin oma väga elavatest kujutluspiltidest, kuidas ma üksi kahe lapsega kodus olles järsku kolme lapsega kodus olen ehk siis ma sünnitan kodus roosa rätiku peal. Ja kuigi kogu seda filmi on olnud huvitav vaadata ning selline stsenaarium on iseenesest täiesti võimalik, siis ma ei tunne end sellega väga turvaliselt. Mulle meeldib sünnitada murevabalt ja kõrvaliste tegevusteta. Kiire ja planeerimata kodusünnitus tähendab, et ma pean helistama hakkama – kiirabisse, Mehele ja/või veel kellele iganes, kes saaks tulla ja suuremad lapsed enda hoole alla võtta. Ma pean liiga paljude inimestega suhtlema samal ajal, kui pehme ja rahulik suhtlus peaks toimuma hoopis minu ja beebi vahel. Seetõttu suhtlen beebiga ning kinnitan meile, et koduses ja turvalises sünnitusmajas on nii hea sünnitada ja sündida. Me oleme mõlemad toetatud ja hoitud. Paberimajandus ja koristamine on korraldatud ning mina selle peale mõtlema ei pea. Vanemad lapsed on samuti hoitud ning mu mees on minu kõrval. Kõik toimub parajas tempos ja ma olen paindlik kui meduus, nii et sünnitus on pehme nii minu kui beebi jaoks. Võib olla sünnib ta isegi vanni, kes teab. Ja me saame pärast omavahel lähemalt tutvuda ja süüa ja puhata, et siis hiljem end ülejäänud maailmale tuttavaks teha.

Niimoodi see sünnitamine tundub ikka väga mõnus ju! See tunne võiks mind nüüd lõpuni ja edasi kanda. Õnneks on mul ümberringi nii palju häid inimesi, eriti sõbrannasid, keda on viimase aasta jooksul üsna mitu juurde tekkinud. Ja selle erilise hingesooja tundega, et me oleme juba päris vanad sõbrad. Elu on ikka mõnus, ma ütlen!

Igatahes! Meil siin muud asjad ka liiguvad ja kuigi ma väga kõvasti hõisata ei taha, siis tasakesi elevil olen ikka. Pesen siin pesu ja korrastan ümbrust ja tervitan sügist. Täiesti sügise hõng on, kuigi nagu Mirjamgi, ootan ma salamisi mõnda viimset sooja ilma sel aastal. No nii 20+ kraadi. Oluliselt aktiivsema blogijana tema juba kirjutas, kuidas me neil üks päev külas käisime ning kuigi õhtupoole tundsin suurt väsimust (sest ma polnud päeval üldse pikutanud, hehe), siis nii hea oli rasedusest ja seonduvast rääkida, ilma et peaks vestluskaaslase tüütamise pärast põdema. Ühel ägedal hetkel avastasime, et meil on varsti kahe pere peale kolm plikat ja kolm poissi. No jube lahe ikka! Suuremad lapsed jätsid lõunaune vahele, mis tähendas, et meie lahkumine toimus lisaks suurele vihmale ka suure südantlõhestava nutu saatel, sest alles vahetult enne lahkumist avastati legendaarne kostüümikapp, millega lõpuks ikkagi mängida ei saanud. Õnneks olid võõrustajad väga mõistvad ja kaastundlikud ning kutsusid külla tagasi ka!

Elu tõotab praegu ikkagi aina head, mul jääb üle vaid usaldada ning kõik ongi täpselt nii kosutav nagu vaja. Seekord kavatsen pärast sünnitust end ise poputada ja paluda ka teistel seda teha. Lasta endale süüa teha või tuua ning esimesel nädalal täiesti murevabalt pikutada ja kulgeda. Loodetavasti pole siis Mehel veel puhkus läbi ning saab natuke aega vägede juhatamise vastutust rohkem endale võtta.

Nii hea on kirjutamisega oma võnkesagedust tõsta, kohe palju mõnusam ja helgem hakkab. Tundub, et see on ikka õige minu asi!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s