API

Raudrohu lillevesi, läätsed ja rongikomplekt. Kõik sain täna kätte.

Haiglakott pakib end nii-nii tasapisi ja poegade sünnipäevad lähenevad. Loodetavasti saame peagi kaheaastase sünnipäeva rahulikult veeta ning siis peagi sündivat aktiivsemalt tervitama hakata. Mulle on see sünnipäeva tähistamine natuke olulisem kui muidu, sest eelmisel aastal viibisin ma samal päeval haiglas ning ootasin poolteadmatuses pimesoole operatsiooni ega saanud seda päeva koos veeta. Seekord tahan hommikul küünaldega torti, kingituse avamist ja pärast sellega mängimist. Pärast seda olen valmis sünnitama – olen kindel, et kaua ootama ei pea aga eks näis, eksole.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lõpuärevus on mul küll. Kui öösel ärkama pean – kas laps(ed) vajavad tähelepanu või pean WC-s käima, siis kui ma piisavalt kiiresti tagasi oma voodisse ei saa, on uuesti uinumine nii raske. Eile öösel kolisin diivanile magama ja ilmselt magan seal ka täna ja võib olla ka edaspidi. Imelikud mõtted hiilivad mind kohati hirmutama ja üleüldse on paha olla. Öösel on maailm nii moonutatud ja kummaliselt reaalne. Mulle pole kunagi meeldinud öösel ärkvel olla, isegi kui mõni raamat on olnud nii huvitav, et enne läbi lugemist käest panna ei saa. Loen ja loen, endal õõnes tunne kõhus, sest ümberringi kõik magab ja valgusvihust väljaspool on pime ja varjud ja on nii-nii vaikne. Ebaturvaline tunne. Nagu võiksin enda hirmude kätte lõksu jääda.

Ärev olen ka selle pärast, et beebi on mind läbi terve raseduse jõuliste liigutustega õnnistanud aga nüüd paar päeva on ta võrdlemisi rahulik ja unine olnud. Kui ma üks hetk avastan, et pole ammu liigutusi tundnud, on sabin insta platsis. Üleüldse on mul tegelikult viimased päevad mingi imelik meeleolu olnud – võin mõjuda külma ja tõredana, ise seda märkamata. Mu sees toimuvad mingid suured protsessid ja need on mind nii endasse haaranud, et ümbritsev maailm ei oma erilist tähtsust. Natuke nagu hirmutab mind. Praegu tunnen küll, et tahaks end kerra tõmmata ja seda hirmu endast nuttes vabastada. Mõtted liiguvad otse Ingridi juurde, kellega me õnneks järgmine nädal kohtume. Temaga mõtete vahetamine on alati nii kosutav. Nagu kaneelisai hingele.

Igatahes. Tahtsin küll, et üks kerge tunne ja olemine mind läbi raseduse lõpu kannaks aga tõsiasi on see, et praegu muutub kõik nii kiiresti. Ühel päeval on nii äge ja vägev olla, et võiks kohemaid sünnitada. Teisel päeval jällegi on nii turses ja kõhe tunne, et sünnitamine on viimane asi, millega ma hakkama saaks. Ilmselt ikka saaks, sest meeleolu muutuks ühe sõrmenipsuga aga tol hetkel on tunne küll ebakindel ja alandlik. Oeh! Ilmateade lubab ka vaid vihma, mis teeb mind natuke õnnetuks, sest ma armastan kirgast sügispäikest.

Peaksin nüüd õhtul pannkooke küpsetades mediteerima ja jumalannakaartidelt tuge küsima. Praegu ei hakanud kirjutades üldse parem, ainult ärevamaks läks. Huhh! Rääkige ruttu millestki muust!

 

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s