VAHELESEGADUS

Eile oli tähtaeg ning meid kirjutati lastehaiglast välja. Nimelt oli Biik* liiga kollane ning esmaspäeval antud vereanalüüs näitas, et on vaja fototeraapiat. Seal viibisime täpselt 24 tundi. Meil oli kõik lõpuks kõige paremas korras – ei pidanud sondiga lisatoitu andma hakkama, sest Biik on tubli sööja ja tellija ning mina tubli tootja. Ei pidanud vahetpidamata lambi all viibima vaid võis mu kaisus tunnikese rahulikult süüa ja natuke ka ringi vaadata. Alguses, kui beebile kanüül paigaldati, silmade ette kaitse seoti ja sinise valguse alla pandi, olin natuke südamurtud küll aga pärast läks nii kenasti, et mul polnud mingit probleemi öösel ebamugavas toolis tema kõrval magada ning iga kolme tunni tagant teda söömiseks-kaalumiseks äratada. Ta magas söögipauside vahepeal nii mõnusalt ja pikalt seal soojas kuvöösis. Mina lahendasin sudokusid, sõin šokolaadi ja magasin üllatavalt hästi. Enam ei tulnudki nutt peale. Bilirubiini näit oli hommikuks nii hästi langenud ja kõik muud asjaolud ka väga head, nii et meid lasti koju mõne manitsusega – mina pean jooma piisavalt vett, Biikile tihedamalt süüa pakkuma, alustama D-vitamiini andmisega, hankima beebikaalu ning järgmisel esmaspäeval kontrolli minema. Lubasin suure rõõmuga kõike ning olen kõigest siiani ka kinni pidanud. Biik pole enam nähtavalt kollane, täitsa roosa poiss on!

päevitab

Mina aga pole pärast sünnitust end korralikult välja puhanud ja oi, kuidas see mul näost välja paistab. Silmad on hoopis teistmoodi. Arvasin, et asi on tumedamates silmaalustes aga täna tegin veits meiki ja ikkagi silmad, mis räägivad hingest. Mingisugune väsimus ja kerge kurnatus kumab läbi. Selline mul-pole-aimugi-mida-ma-teen silmavaade. Just winging it.

See haiglas käik lõi harjumise protsessi nats jälle sassi, loodan sellest kiirelt toibuda. Aga rahulikult, kiirustamata. Kasutan hoolega oma rõngaslina, korrastan siit-sealt, vajalikke asju hangin interneti teel või delegeerin. Lasen elul kanda. Õues peab ka käima. Õnneks lubab nüüd ilusaid päikeselisi päevi ja ma loodan, et saame korra perega kuskil looduses jalutamas käia. Nüüd on ju palju kindlam – sünnitus ei ähvarda alata, põis ei ähvarda lõhkeda, kuskilt ilmselt valutama ei hakka, võhma on tõenäoliselt rohkem kui enne. Pole veel järele jõudnud proovida.

Kui mõnus, et ma pole enam lõpurase. Nii hea, et ma juba taastun rasedusest ja sünnitusest ja beebikene kasvab ning tutvub meiega lähemalt. Hea on jaksata, päev-päevalt on palju parem olla. Mõned päevad tagasi tundsin, kuidas mu keha on alles pehme ning mul oli oht endale kuidagi liiga palju väänates liiga teha, liigesed olid justkui lahti. Nüüd tunnen end juba paremini – keha nõuab rammusat ja vürtsikat toitu. Anname! Vaim vajab rahu ja hoidmist. Saab! Ise hoian kusjuures, ja väga hästi. Nii hea on iseendaga turvaliselt olla aga vahel tahaks, et keegi teine oskaks ka hoida. Äkki varsti saab.

Ilus sügis. Unistan beebikinost ja kõrvitsakoogist ja õunakrõbedikust. Kaneel, kardemon, kakao, ingver, või. Küpsetamise lõhn.

Uute alguste sügis.

 

* Uuendasin infot. Viimaks on pereliikmetel varjunimed, täitsa tunde pealt pandud. Enam ei saanud megaanonüümseid ja iseloomutuid Mees-Tütar-Poegi kasutada, õnneks. Mul kohe mõnusam kirjutada!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s