Tagasivaade: ELU HOIAB

OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lehitsesin blogi drafti ja leidsin ühe märtsi lõpus kirjutatud postituse. Olin siis alles raseduse mõttega harjumas ning praegu tagasi vaadates sain nii palju hingesoojust. Aitäh mulle!

♥ ♥ ♥

Läksin viimane kord joogasse veidi kummalises ja tujutus meeleolus. Minus oli ärevus eelkõige Tütre tervise pärast. Tal oli köha, mis läks hullemaks ning nohu tuli ka veel juurde ja ta kaebas ka silmavalu üle. Et justkui pigistaks kuskilt. Tundsin muret, kurbust, süütunnet. Süüdi selle pärast, et ma ei pööranud köhale varem piisavalt tähelepanu. Et annan lapsed kellegi teise hoolde ja ise lähen joogasse. Et ma olen isekas ja ignorantne ja tähelepanematu. Ärevust lisasid veel varjatud pinged Mehega, sest tundsime üksteise lähedusest puudust aga aega polnud teinud, et omavahel koos lihtsalt olla. Tere, head aega, kuidas päev läks, hästi.

Aga läksin siis joogasse ja enne algust proovisin neid tundeid lähemalt ja kaugemalt vaadata, tänada ja usaldada ning võtsin need kõik hingamisse kaasa. Need tunded saatsid mind kuni lõdvestuseni. Liikusime venitustes ning tegime võimsaid kriyasid, mis panid minus midagi liikuma. Eriti tugevalt mõjusid käte hoidmised. Esimese kriya ajal tundsin, kuidas kurku hakkab kogunema mingi pinge – märkasin seda ja lasin tal olla. Ja siis tulid järgmised hingamised ja käte hoidmised, mis panid energia kiiresti ja intensiivselt kehas liikuma. Õpetaja juhendas meid kätes tekkinud surinat suunama sinna, kus on kõige rohkem toetust vaja ja mina viisin kõik kõrisse ja rindkerre. Kogu see aeg hingasin sügavalt ja rütmiliselt aga kuskil oli õhuahmimise ja hingeldamise tunne. Väga kummaline oli seda kõrvalt vaadata ja teada, et varsti-varsti. Viimane kriya oli nii raske, et ma oleksin peaaegu murdunud kuid viisin selle hingamisega koos lõpule, suunasin energia ning sättisin end vasakule küljele lõdvestusse.

Õpetaja palus meil kujutleda end rannal pikutamas. Tunda, kuidas keha vajub sooja liiva sees ning kuidas merelained hakkavad vaikselt varbaid paitama kuni katavad terve keha. Kuidas lained toovad kõike seda, mida parasjagu vaja on ning viivad minema selle, mis ei toeta. See kõik oli nii liigutav ja kaunis ja vabastav, et ma puhkesin nutma. Nii hea oli tunda, kuidas päeva pinged minust lahkuvad ja see kõrisse tekkinud kogum kahanes aina väiksemaks ja väiksemaks. Ma olin nii õnnelik, nii tänulik. Jagasin energiat ka oma perele, keda ma vaimusilmas pisarsilmil kaisutasin, vabandust palusin ja tänasin. Lained tõid mulle nii palju toetust ja tingimusteta armastust – see oli nii tohutult võimas ja vabastav. Viimati tundsin sellist armastust regressiooniteraapias, kus tervenesin oma senise elu kõige laastavamast kogemusest.

Kõige ilusam oli see, et kohati nägin end rannas õnnelikult rasedana pikutamas ja kohati oli mul üks värske beebi kaisus. Ainult meie kaks, kahekesi koos. See oli nii eriliselt soojendav tunne, sest ma olen kolmanda rasedusega tundnud kohutavat segadust. Ühtaegu olen õnnelik ja tean, et see on just õige, samal ajal leian, et mul on raske ümber lülituda jälle sellele lainele, kui ma olin juba muu eluga edasi minemas. Raske on, kui oled mõelnud ja häälestanud end ühele visioonile aga pead asjaolude sunnil asju teistmoodi nägema hakkama. See ei käi lihtsalt ega kiiresti ning tekitab vastuolulisi emotsioone ning seetõttu tundsin seal sooja päikese käes lamades eriti selgelt, et ma olen toetatud ning meil on turvaline. Meil on eriline side ja suur armastus. Tingimusteta. Sellele mõtlemine muudab mu meele praegugi härdaks, elu on nii kaunis!

Ma sain sellest tunnist vajalikku energiat, et tegeleda sellega, mis mind ees ootamas oli – väsinud ja nähtavalt haige laps ning tema väike vend. Korjasin lapsed vanaisa juurest peale ning jõudsime kenasti koju, kus mõlemad nutma hakkasid – üks, sest lihtsalt nii kehv oli olla ja teine, sest tema täitmatu kõht nõudis veel. Suutsin jääda rahulikuks ning tähelepanelikuks mõlema suhtes, mis sest, et samaaegselt üks hädiselt nuuksus ja teine meeleheitlikult karjus. Kraadisin Tütart ja palusin talt vabandust enda käitumise pärast – et ma olen olnud tõre ning pole teda piisavalt kuulanud. Selle peale laps rahunes märgatavalt, palus tekki peale ning käskis ära minna, kui ma tema arvates juba liiga kaua kallistama olin jäänud. Samal ajal oli Poeg rahunenud ning leidnud uue tegevuse, mille ma pidin katkestama ning mis kutsus uuesti karjumise esile. Paar ampsu, paar lonksu, lusikatäis mett ning sain ka tema magama viia. Minu suureks meelerahuks jäid mõlemad lapsed tasaselt magama. Meelerahu tõi ka see, et Tütar ei köhi pärast haiguse endale palumist enam nii raskelt vaid hingab rahulikult läbi nina, vahepeal paar sõna podisedes.

♥ ♥ ♥

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s