Tagasivaade: KODUNE EMADUS

Leidsin jälle draftist ühe ilusa poolelioleva tüki, mis minuga taas resoneerub. Kirjutasin selle aasta alguses, kui juba ilmselt raseduses täiesti kindel olin. Varsti seisan ehk samasuguse olemisega silmitsi aga loodan, et pilk on siis natuke selgem. Aga täna tunnen end noore, õnneliku, väga tähtsa ja vajalikuna.

img_6023
häbiväärselt vähe pildistan seda kolmandat, saab parandatud

○ ○ ○

Eile õhtul olin ma täielik pundar. Tundsin end mõttetu ja alaväärsena. Tundsin, et mul pole mingeid oskusi ega teadmisi, mis tööturul midagi väärt oleksid. Tundsin end vanana, saate aru. Lootusetult hiljaksjäänuna.

Vahel on tunne nagu mul oleks liiga turvaline olla. Liiga turvaline ja mugav, et ise eluga toime tulla. Mul on alati olnud keegi teine, kes minu eest hoolt kannab ja ma olen tihti end selle pärast abituna tundnud. See turvatunne on tulnud alati kuskilt väljastpoolt. Aga mis ma selle jaoks praegu teha saan? Ma ei teagi. Ma ei saa lihtsalt öelda K-le, et kuule tule töölt ära, et ma õppetunni saaks. Ma ei saa end ise panna praegu kuskile sundolukorda, kus mul lihtsalt pole muud võimalust kui hakkama saada. Kannatused ja eluraskused ei saa olla ainuke viis õppida. Jah, see on efektiivne aga seda ei saa sundida.

Sotsiaalmeedias liigeldes näen ma palju emasid, kellega samastuda. Kellelt inspiratsiooni, toetust, tarkust saada. Ma imetlen neid naisi sügavalt – mul on hea meel nende saavutuste üle ema ja naisena, aga ka tööalaselt. Kohati aga tunnen oma kõhus põhjatut ärevusekaevu ja ma lihtsalt ekslen seal pimeduses, silmad lahti aga midagi ei näe. Kuidas anda oma panus? Mis on minu kutse? Mis pakub mulle eesmärgitunnetust ja rahulolu? Mis teeb mind õnnelikuks ja kindlustab mu finantsiliselt? Ja siis ma näen kaugel väga-väga uduseid valgusallikaid aga lähemalt vaadata ei oska.

Koduse emana on kohati tunne, et ma ei tee ühiskonna jaoks mitte midagi. Et ma ei panusta mitte kuidagi. Ikka on tunne nagu istungi päevad läbi kodus ja mitte midagi ei tee. Kõik päevad üsna ühesugused, ülesanded väga vähe varieeruvad ja võrdlemisi kiiresti tuleb cabin fever peale. Ma ei ole kodus õnnetu, mulle meeldib olla kodune ema aga mitte ainult. Kõik minad vajavad tunnustust: mina kui naine, mina kui ema, mina kui kirjutaja, mina kui mina ja nii edasi. Aga tunnustusega on ka mingi värk. Muidugi on hea meel, kui pesukast tühjaks saab, köök orgunnitud ja põrandad puhtad on aga kes jaksab nende eest kogu aeg kiita ja kes jaksab kuulata? Sellel ei ole lõpuks mingit tähendust ja hakkab pigem närvidele käima.

Siis tulevad appi teod. Mõni tähendusega kingitus või mõttega tehtud tegu, et näidata teisele, kui väga sa tema panust hindad. Milleks mulle meeldivad emade- ja isadepäevad – imetore on, kui päev on pühendatud mulle kui emale. See ei ole nagu sünnipäev, see minu jaoks midagi hoopis toredamat. Emaduse kogemine on aidanud mul paremini hinnata ka oma ema, et teda emadepäeva hommikul toreda sõnumiga nutma ajada. Isadepäeval saan jällegi mina näidata oma mehele, kui hea meel mul on näha teda oma laste isana ja kuidas mulle meeldib temaga koos vanemdada. Olla tänulik omaenda isale, kes tuleb alati isiklikult kohale, kui mingi mure on ja isegi paluma ei pea.

○ ○ ○

Sünnipäev on minu Minu päev (see aasta oli see eriti ilmatuma äge), emadepäev on minu Ema päev (see aasta oli see ka üks ilusamatest), minu Naise päeva polegi, sest naistepäev pole minuga eriti resoneerunud (veel?), valentinipäev on minu Suhte päev, jõulud on Pere aeg. Need on aga vaid need kindlad kuupäevad – kõigil on aasta lõikes veel mitmeid tähtsaid tähistamise päevi. Siis on veel Sõprade päev ja Elu Kutse päev, Laste päev, Suguvõsa päev. Ja veel. Ja veel.

Armastuse päevad.

Advertisements

VÄIKESED SUURED ASJAD

Vau, ma ütlen. VAU!

Töötas vestlemine ja töötas lugemine. Töötas meelitamine.

Mulle hakkas kaela sadama miljoneid komplimente igal võimalikul viisil. K hakkas tähelepanelikumalt panustama ja oo, kuidas veel! Beebi linasse sidumise juurde pole me veel jõudnud aga mida arvata tordi valmistamisest, õhtusöögiks sushi toomisest, köögi koristamisest, et mul oleks hommikul mõnus veel üks kook valmistada? Olen õnnelik ja meelitatud, et K minu peale aktiivselt mõtleb, mõtleb minu tunnete ja vajaduste peale. Ilmselt mõtles enne ka aga välja seda sellisel moel ei paistnud. Ka on ta isana palju julgem ja avatum. Ta on hakanud Sädet endaga asjatoimetustele kaasa võtma: kuivbetooni ja loomatoitu ostma, vanaemale uut telefoni valima, kalastuspoodi shoppama. See nimekiri suureneb kindlasti veelgi. Jarliga kaisutab ja möllab, mürab ja naljatab. Sossutab Biiki ja räägib temaga juttu. Seda kõike on nii lahe kõrvalt näha – mu naise süda armastab ja ema süda rõõmustab.

KaTuFoto-6723

Oleme palju rohkem seotud ning suhtleme ka siis, kui otseselt ei suhtle. Sellises olemises tunnetame üksteise välju palju paremini ning tihtipeale avastame endid samal ajal samu mõtteid mõtlemas. Telepaatiline side kohe paraneb. Kasvab vajadus omaenda tegevuse vahepeal armastust avaldada. Täna näiteks K krohvis väravaposti ja mina kokkasin köögis. Üks hetk tuli tunne natuke mängida, nii et võtsin paberi ja pliiatsi, joonistasin südame, panin aknale ning koputasin. Vahel on vaja omaenda tegevuse vahepeal hüüda “ma armastan sind” ja “meil on ikka mõnus elu” või mudida möödaminnes õlgu ja teha musi. Väikesed asjad aga niinii olulised. Kõige olulisemad.

Ja selle kõige vahepeal saab edukalt tööd teha, õppida, aiaposti krohvida, arvutimängu mängida, tolmuimejaga tõmmata, külalisi võõrustada ja pärast seda veel kõik uuesti korda seada. Naudin sellist olemist väga. Ma ärritun vähem, mu süütunne tegemata asjade ja osutamata tähelepanu pärast on oluliselt väiksem kui enne, ma julgen küsida ja öelda, julgen endale lubada.

Enda mindseti ümbermõtestamine toob ellu nii palju muutusi, mõjutab nii otseselt suhteid ja lähedaste olemist. Ega niisama öelda, et muutus algab iseendast aga ega see niisama lihtsalt ka ei käi. Need muutused vajad tihti välist tõuget. Hea on lihtsalt teada, et minu õnn on mu enda käes – olen seda korduvalt kogenud ja kogen kindlasti veel, sest kipub nagu meelest minema.

Elu on ikka ilus. Hoiab.

KUNINGANNA JA KUNINGAS

Üks päev mõtlesin ühe sõbranna peale ja juurdlesin, et huvitav, mis tunne oleks olla tema. Ta on tõeline diiva. Teab, mis tahab; saab, mis tahab. Ta on väga kohusetundlik ja tark. Armastab luksust kuid ei löö risti ette füüsilise töö ees. Praegu hoian teda endale eeskujuks, sest minu Kuninganna arhetüüp on hakanud pead tõstma. Tema kord on kasvada ja särada.

Olen seda hetke väga kaua oodanud. Oodanud, et ma tunneksin ära endas selle Kuninganna ja oskaksin tema võimeid kasutada. See on põnev ja hirmus ja lõbus ja kõhe ühtaegu. Kuna ma alles õpin enda seda külge tundma, siis on suur võimalus üle võlli minna. Aga iga asi siiski omal ajal. Praegu mul on vaja Kuninganna kaitset.

Olen oma suhtes praegu sarnases olukorras nagu paar kuud tagasi lastega: olen lasknud endale pähe istuda. Niimoodi, et ma ise ei ole sellest aru saanud ning partner ilmselt samuti. Aga kuna asi jõudis sellesse rahulolematuse punkti, kus kõik muutuma hakkab, siis võttis Kuninglik Kõrgus ohjad enda kätte. Pärast selle mõistmist olen väekate naistega vesteldes asju palju paremini näinud ja lahti mõtestanud. Sellised vestlusteemad kerkivad nii toredasti vastavalt vajadusele üles – olen näinud paremini omaenda väge ja väärtust.

Olukordades, kus ma varem oleksin Tütarlapselikult õrnakene olnud ja pisaraid valanud, panen hoopis jala maha ja olen väga konkreetne. Ma vajan toetust ja abi ning kuigi sellisel hetkedel kipub suurest kurnatusest hoopis enesehaletsus peale tulema, siis selle väljapoole kuvamine ei anna soovitud tulemusi. Uskuge mind – olen mitu aastat proovinud. Suhtes on see väga huvitav, sest korduvalt olen näinud, kuidas K ei oska enam vaielda, sest argumenteerimisruumi lihtsalt pole ja varasemalt pole sellist asja minu mäletamist mööda juhtunud. Olen alati üritanud olla diplomaatiline ning jätta ruumi endale taganemiseks aga see tähendab, et on ruumi ründamiseks ja mind surutakse sinna kõige-kõige kaugemasse nurka. Enam mitte! Ei, jah, mulle ei sobi, tee seda, too toda, paneme reeglid ja tingimused paika. See ei tähenda, et ma nüüd ainult käsutaks ja keelaks vaid lihtsalt esitan oma soovid väga resoluutselt ning see tundub töötavat. Isegi kui kohtan mingit vastuseisu.

Kohati kütan end liiga üles, olen viimastel päevadel väga raevukas meeleolus olnud. Kogu aeg valmis end kehtestama, oodates vastuseisu. Sellises meeleolus peab olema ettevaatlik, et kellelegi mõtlematult liiga ei teeks. Vahepeal olen lasknud sellel võimutseda aga kuna ma tean, et sellisel viisil on pea võimatu vestlustega kuskile jõuda, siis olen üritanud kainet meelt hoida. Ja oleme saanud rahumeelselt asju arutada.

KaTuFoto-6786
pilt: KäTu Foto

Beebi sünniga kaasneb paratamatult rohkelt stressi, isegi siis kui beebi on ise üsna chill. Kõigil pereliikmetel on vaja järsu muutusega harjuda. Mina tunnen, et mul on aeg-ajalt puhkust vaja ning seda saab mulle võimaldada K. Tema aga ei tunne end beebiga mugavalt, kuna tal pole lihtsalt võimalust olnud teda hoida, teda tundma õppida. Üksteist tundma õppida. Hirm, et kuna mina saan beebile igal hetkel rinda pakkuda, siis tema ei saa teisel viisil teda rahustada. Eile ütles ta mulle, et ta ei oska lina ka siduda. Vastasin, et siis saab selle ju selgeks õppida. Olin natuke imestunud, et ta selleks valmis oli – ausalt öelda ma isegi ei julgenud seda varianti kaaludagi. Tegin talle mitmel erineval viisil ülekohut, olen teda alahinnanud ning kohati isegi mitte võimalust andnud. Kord ütlesin, et emad takistavad isadust. Ja seda tegin minagi, sellest tuleb teadlikult hoiduda ja arvestada sellega, et emad ja isad ongi erinevad. Õpetavad lastele erinevaid asju erinevalt ja nii peabki olema.

Aga pärast seda vestlust, kui ma olin lapsed magama pannud, avastasin K Biikiga diivanil pikutamas. Isad ja beebid on ikka meeletult õnnelikuks tegev vaatepilt. Making an effort. ♥

Kuninganna minus aga jätkab oma valitsusaega, jagades seda suuresti Perenaisega. Jah, Tütarlaps ja Armastaja on praegu üsna tagaplaanil aga kuna mulle on praegu oluline hammasrattad õlitatult käima saada, siis loodan, et mulle andestatakse. Silme ees on mitu sihti, võtame esialgu kaks korraga.

SEDASORTI PÄEV


Langesin täna hästi madalale.

Alustuseks andsin lastele kommi. Enne hommikusööki. Esimene suur viga. Suur-suur-suur viga. Siis üks neist ei söönud putru. Okei, lõunani mängime ja oleme. Siis said mõlemad veel ühe kommi kätte. Ja siis hakkasid mõlemad veel nõudma. Puder ikka söömata. Järgmisel hetkel panin piltlikult öeldes kogu päevale tule otsa – ütlesin, et enne midagi muud süüa ei saa, kui puder on otsas. Siis me istusime köögis tükk aega, Säde nuttis ja karjus. Siis me läksime lastetuppa. No et lõunauni ja nii. Ikka karjub ja nutab. Istusime magamistoas tükk aega, terve aeg karjub ja nutab. Kohati täiiesti südamest.

Väsin mitu korda ära, tahaksin asju loopida ja lõhkuda, ise nutta ja karjuda. Selle asemel toetan lauba vastu narivoodi äärt ja ohkan. Teine laps ka nutab, ei taha magama jääda. Siis kolime suurde voodisse, kõik neljakesi. Kogu see aeg on üks beebi mul rinna otsas olnud, kah ei maga. Proovin veel natuke, siis loobun. Lähme autoga sõitma. Poisid jäävad magama, sõidan läbi mäki drive-in‘i. Kohv ja jäätis. Koju jõudes on mul veidi puhanud aga ikkagi jonnised lapsed.

Ei jõua järgmist uneaega ära oodata.

Ma ei taha nii palju lastega üksi olla. Mul oli juba meelest läinud, kui hulluks see ajada võib.

MINU HEAKS

Mul on käsil heitlus oma minapildiga. Mu keha on võõras ja ebamugav, ma ei tunne end selles hästi. Kannan endaga kaasas üsna mitut lisakilo ja harjumatult suuri rindu, millele ma ei oska mugavaid ja toetavaid imetamisrinnahoidjaid leida, mis ei näeks välja nagu tissivestid. Juuksed on hirmus katkised ja kahused ning mu juuksur läks pikale puhkusele, seega kes teab, millal ma tema kätte oma juuksed anda saan.

Ma ei tunne, et mul oleks mingi eriline ühiskondlik surve kiiresti vormi ja ilusaks saada ning olla üleüldse igatpidi super. Asi on minu enesetundes. Tahan end tunda hästi, nii et ma vähemalt natukenegi tunnen, et mul on asjad paigas. Tahan, et mul oleks enda kehas mugav ning selle jaoks on mul vaja mõnest kilost lahti saada, sest jube kehv on, kui ühedki püksid jalas mugavad pole. Täiega tõmbab tuju alla. Jällegi, pole ühiskondlik surve vaid minu vajadus end hästi tunda oma kehas ja riietes. Ma ei oska neid suuri rindu riietada, minu arvates on nad nii out of place ja proportsioonist väljas.

olen pehme ja ümar. pilt: Kätlin Tursk (KäTu Foto)

Keha jaoks korrigeerin oma toitumist. Katsun endale energiasnäkke valmistada, mis toetaksid mind imetamise ajal, kui on vaja kiiresti midagi ampsata ning hakkan uuesti nädalamenüüd tegema. Vajan sooja ja rammusat, kosutavat toitu. Vahepeal ma ei jaksanud toidu peale üldse mõelda ning kuna mul polnud erilist isu ka, pöördusin kiire ja suhkruse energialaksu poole. No et saaks eest ära selle söömise asja. Nüüd on nautlemine taastunud, igatsen kreemise toidu järele.

Juuksed võtsin täna ette – lõikasin endal ise tubli pikkuse otstest maha ning toonisin maskiga tumedamaks. Eest said natuke lühemad kui mulle meeldiks aga mis seal ikka, kasvavad välja ning vähemasti on terved ja pehmed. Esimene kord võib ikka lappesse minna ning ma läksin üsna julgelt ka nende kallale. Järgmine kord tean paremini, sest jah, ma kavatsen ise oma juukseid aeg-ajalt vajadusel lõikama hakata.


Selle kõige juures olen aga üsna agar selfitaja. Varasemalt ei teinud ma endast üldse pilte, veel vähem oleksin ma neid kuskil jaganud. Kui tegin, kustutasin kohe ära ka. Nüüd olen teadlikult seda teinud ning end selliselt paremini nägema hakanud. Kunagi mul oli kohutav identiteedikriis. Sellest läbi tulemine oli raske, sest võttis paratamatult nii palju aega.

Ma olin siis vast 17-aastane ning mul põhimõtteliselt kadus minapilt ära. Ma ei teadnud, milline ma välja näen ning keegi ei saanud aru, mida see tähendab või kui tõsine asi see minu jaoks on. Ma nägin peeglist oma nägu, võisin seda pikalt vaadata iga nurga alt aga enda kujutluses ma ei saanud aru, milline mu nägu on. See oli täielik blur, näojoonteta ja iseloomutu. Tundsin, et olen märkamatu, tühi koht. Isegi mitte osa hallist massist vaid täiesti nähtamatu. See tekitas minust suurt ärevust ning ma ei mõistnud, kuidas mu parim sõbranna nii vähese vaevaga ennast paberile panna oskas. Tema kogu olemus õhkas nendest joonistustest ja ma tahtsin ka. Ma ei mäleta, et mul oleks järsku mingi murdepunkt olnud – sügav pit minu kõhus lihtsalt tasapisi kadus ning mu minapildi kujunemise protsess käib ilmselt läbi elu aga enam ma ei tunne end nähtamatuna vaid üsna erilisena. Olulise ja väärtuslikuna. Kuid hetkel mitte päris iseendana.

Õnneks selline rahutus edasiviiv jõud. Indikaatoriks, et vaja on muutust. Motivaatoriks enda enesetunde parandamiseks midagi ette võtta. Terve keha, terved juuksed, toetav toit, värske õhk, liigutamine. Terve ja full elu.