MINU HEAKS

Mul on käsil heitlus oma minapildiga. Mu keha on võõras ja ebamugav, ma ei tunne end selles hästi. Kannan endaga kaasas üsna mitut lisakilo ja harjumatult suuri rindu, millele ma ei oska mugavaid ja toetavaid imetamisrinnahoidjaid leida, mis ei näeks välja nagu tissivestid. Juuksed on hirmus katkised ja kahused ning mu juuksur läks pikale puhkusele, seega kes teab, millal ma tema kätte oma juuksed anda saan.

Ma ei tunne, et mul oleks mingi eriline ühiskondlik surve kiiresti vormi ja ilusaks saada ning olla üleüldse igatpidi super. Asi on minu enesetundes. Tahan end tunda hästi, nii et ma vähemalt natukenegi tunnen, et mul on asjad paigas. Tahan, et mul oleks enda kehas mugav ning selle jaoks on mul vaja mõnest kilost lahti saada, sest jube kehv on, kui ühedki püksid jalas mugavad pole. Täiega tõmbab tuju alla. Jällegi, pole ühiskondlik surve vaid minu vajadus end hästi tunda oma kehas ja riietes. Ma ei oska neid suuri rindu riietada, minu arvates on nad nii out of place ja proportsioonist väljas.

olen pehme ja ümar. pilt: Kätlin Tursk (KäTu Foto)

Keha jaoks korrigeerin oma toitumist. Katsun endale energiasnäkke valmistada, mis toetaksid mind imetamise ajal, kui on vaja kiiresti midagi ampsata ning hakkan uuesti nädalamenüüd tegema. Vajan sooja ja rammusat, kosutavat toitu. Vahepeal ma ei jaksanud toidu peale üldse mõelda ning kuna mul polnud erilist isu ka, pöördusin kiire ja suhkruse energialaksu poole. No et saaks eest ära selle söömise asja. Nüüd on nautlemine taastunud, igatsen kreemise toidu järele.

Juuksed võtsin täna ette – lõikasin endal ise tubli pikkuse otstest maha ning toonisin maskiga tumedamaks. Eest said natuke lühemad kui mulle meeldiks aga mis seal ikka, kasvavad välja ning vähemasti on terved ja pehmed. Esimene kord võib ikka lappesse minna ning ma läksin üsna julgelt ka nende kallale. Järgmine kord tean paremini, sest jah, ma kavatsen ise oma juukseid aeg-ajalt vajadusel lõikama hakata.


Selle kõige juures olen aga üsna agar selfitaja. Varasemalt ei teinud ma endast üldse pilte, veel vähem oleksin ma neid kuskil jaganud. Kui tegin, kustutasin kohe ära ka. Nüüd olen teadlikult seda teinud ning end selliselt paremini nägema hakanud. Kunagi mul oli kohutav identiteedikriis. Sellest läbi tulemine oli raske, sest võttis paratamatult nii palju aega.

Ma olin siis vast 17-aastane ning mul põhimõtteliselt kadus minapilt ära. Ma ei teadnud, milline ma välja näen ning keegi ei saanud aru, mida see tähendab või kui tõsine asi see minu jaoks on. Ma nägin peeglist oma nägu, võisin seda pikalt vaadata iga nurga alt aga enda kujutluses ma ei saanud aru, milline mu nägu on. See oli täielik blur, näojoonteta ja iseloomutu. Tundsin, et olen märkamatu, tühi koht. Isegi mitte osa hallist massist vaid täiesti nähtamatu. See tekitas minust suurt ärevust ning ma ei mõistnud, kuidas mu parim sõbranna nii vähese vaevaga ennast paberile panna oskas. Tema kogu olemus õhkas nendest joonistustest ja ma tahtsin ka. Ma ei mäleta, et mul oleks järsku mingi murdepunkt olnud – sügav pit minu kõhus lihtsalt tasapisi kadus ning mu minapildi kujunemise protsess käib ilmselt läbi elu aga enam ma ei tunne end nähtamatuna vaid üsna erilisena. Olulise ja väärtuslikuna. Kuid hetkel mitte päris iseendana.

Õnneks selline rahutus edasiviiv jõud. Indikaatoriks, et vaja on muutust. Motivaatoriks enda enesetunde parandamiseks midagi ette võtta. Terve keha, terved juuksed, toetav toit, värske õhk, liigutamine. Terve ja full elu.

Advertisements

One thought on “MINU HEAKS

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s