TÄIELIK

Istun köögis, prantsusekeelne kohvikumuusika mängib, magustamata kohv käeulatuses. Beebikene suigutas end esmakordselt ise unne ning siin ma istun. Kirjutamissoone peal.

KaTuFoto-6632
jagan siin järgemööda Kätlini pilte. no nii hinnalised! (KäTu Foto)

Mõtlen ja imetlen ja hindan. Kõrgelt. Oma elu üleüldiselt ka aga praegu armastan oma blogi. Natuke aega tagasi tegin blogile Facebooki lehe, et lugejateni paremini jõuda. Avastasin aga, et Facebook ei edastagi uusi postitusi kõigile neile, kes tegelikult seda näha sooviksid. Eriti, kui on pikk vahe sisse jäänud. Maksa aga juurde ja me promome su postitust. Olen mõned korrad seda teinud aga kuna mu blogi eesmärk pole raha teenida, siis ma ei taha seda ka raha eest promoda. Ma tahan lihtsalt hingest kirjutada ja teiste kaunite hingedeni jõuda. Nendeni, kel parasjagu vaja. On täiesti ebaõiglane, et uutest postitustest on huvitatud kuskil 40 inimest aga teate saab kuskil 4 inimest näiteks. See teeb mind üsna kurvaks. Ja selle pärast on mul endal teiste blogid ära märgitud nii, et kui neilt midagi uut tuleb, siis ilmub postitus mu seinal kõige esimesena. Nii et, kes on sedavõrd uutest postitustest huvitatud, saab seda teha FB blogi lehel “Following” (“Jälgin”) nupu all, seadistades postitused oma seinale “See first” (“Kuva esimesena”) ilmuma. Vot.

Aga tegelikult olen ma terve hommiku siin veekalkvel silmadega mõtetes oma blogi paitanud ja silitanud nagu pehmet kassikest. Nii kallis ja armas ja soe ja hea tunne tuleb sisse, kui mõtlen, milliseks mu blogi läbi aja kasvanud on. Blogima hakkasin ma kuskil 14-aastaselt, siis lihtsalt lõbutsesin ja otsisin seda enda stiili. Kirjutasin lühikesi postitusi väga tihti, mängisin sõnadega, saatsin lugejatele krüpteeritud sõnumeid. Mu kõige suurem eesmärk oli oma tundeid võimalikult täpselt edasi anda. Mis sest, et kohati olid reas justkui täiesti seosetud sõnad ja keegi teine peale minu tihti millestki aru ei saanud – minu eesmärk oli täidetud. Mul oli mõnus ja lõbus.

Selle blogiga alustasin, kui eelmine oli end ammendanud. Hakkasin kirjutama, kui Säde oli 5-kuune ning oli alanud uus periood minu elus, mis täiesti väärib omaenda blogi. Eelmine oli selline tiinekablogi, nüüd on mul käsil teadlikum kasvamine ja asjadest arvamine. Kah iseenda leidmine aga natuke teisel levelil. Ja kui ma mõtlen, kui palju see blogi on mu elu rikastanud. On toonud mulle uusi võimalusi, uusi tutvusi, uusi kalleid inimesi. Aeh, no täitsa härdaks võtab. Kuigi ma pole numbrite mõistes eriline blogija, siis blogijaks ma end ikkagi pean. Mul on väike seltskond ustavaid lugejaid, kes näevad mind sellisena nagu ma olen. Kes minu sõnade vahepeale enda omasid poetavad ja mu hinge nii-nii rõõmsaks teevad ja mulle meelde tuletavad, miks see kõik nii väga hea on. Headus päästab maailma ja kui ma saan kellelegi pai teha ning aeg-ajalt suure kämblatäie paisid vastu saan, siis minu panus on õigesse kohta läinud. Inimesed näevad mind täpselt sellisena nagu ma päriselt olen, nagu mu päris-päris sügav olemus on.

Mu lähedased õpivad mind paremini tundma, mis on mulle eriti-eriti oluline. Olla kontaktis inimestega, kellega igapäevaselt ei lävi. Mu isa on näiteks selline, kes rõõmustab alati, kui ma kirjutan ning väga tihti annab sellest ka märku. Alati kiidab, kui mõnusasti ja hästi kirjutatud, näeb, et saan iseendaga väga hästi hakkama. See on selline ultimate südamesoojendaja, hihihii!

Ja ülimalt äge ja meelitav ja tüdrukulikult kihistama paneb, kui keegi esmakordselt häid sõnu kommentaaridesse kirjutab. Nii hea, kui keegi tunneb, et soovib mind rõõmustada, sellel on nii hea energia ja enamasti see kannab mind terve päeva. Eriti mõnus on saada toetavaid sõnu, kui end eriti kindlalt ei tunne. Siis on need eriti väärtuslikud.

Mis aga tegelikult selle blogi juures kõige väärtuslikum on, ongi minu enese kasvamine läbi kirjutamise. Eks ma kasvan niisama ka aga sõnadesse panemine aitab mul paremini analüüsida, läbi mõelda ning ka positiivsemalt mõelda. Kui jätta mõtted pähe tiirlema, siis ma satun suurde segadusse ning muutun ärevaks. Kirja pannes aga mõte selgineb, meel rahuneb ning elu muutub veelgi värvikamaks. Kõige olulisem on see, mis ma ise endale loon. Kirjutamine on mu kirg ning seda ma jätkan senikaua kuni sellel minu jaoks väärtus on. Mis ilmselt tähendab, et igavesti.

Kummardused ja kniksud ja kõhuliblikad!

 

Advertisements

6 thoughts on “TÄIELIK

  1. Silja

    Mulle ka meeldib lugeda su asju. Ja praegu kerkis jälle üles mõte ja tunne, et kui tähtis on ikka öelda või kirjutada häid asju. Sa oled ikka nii armas hingeke! Aitäh!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s