ENESEHOOL JA MAAILMAARMASTUS

Olen olnud rahutu ja emotsionaalne. Ei ole suutnud toime tulla mingite igapäevaste olukordadega. Ühe korra lihtsalt tegin endale teed, istusin köögis ja nutsin. Nii raske oli olla. Mul oli vaja natuke halamist ja siis mingit muutust. Ümberringi kõik nagu seisis ja samal ajal jooksis eest ära. Keeruline seletada. Tõesti paha oli olla. Nii paha, et ei osanud seda protsessi osa isegi nautida.

Aga siis. Jagas üks kõige müstilisemaid naisi, kellega ma tutvunud olen, Facebookis ühte artiklit enesehoolitsuse kohta ja mu maailm avardus veelgi. Olen kurtnud, et mul pole üldse aega endaga olla ja olin selles saamatuse tsüklis nii kinni, sest mul oli ettekujutlus, et selle jaoks peavad olema mingid väga kindlad reeglid täidetud. No just see soolavann ja šokolaadikook, mille nautimiseks on vaja vaikset aega, mida mul mitte kunagi piisavalt pole.

Siis aga, pärast selle artikli lugemist hakkas mu meelestatus nihkuma. Sain üle mitme päeva õue jalutama, mõtlesin “see on self-care!” ja tundsin õnnetunnet, mida ammu pole tundnud. Selline helendav elevuse ja rõõmu kera mu kõhus, mis tekitab tunde, et tahaks nutta ja naerda korraga. Õhus oli kevad, sest tuul ei näpistanud vaid paitas ja päike piilus nii soojalt pilvede tagant.

Ja siis. Ükspäev tuuseldasin mööda maja – pesin aknaid, tõmbasin põrandaid, vahetasin laste mänguasju ümber, käisin jalutamas, kallistasin oma meest (kes samamoodi tuuseldas) ja paitasin teda sõnadega ning nüüd istun köögilaua taga uniste silmadega ja mõtlen “see on self-care“. Ma valmistusin päevadeks, kus K on kodust ära ning iga enesehoolitsuse moment oli investeering minu tasakaalukusse ja kannatlikusesse.

See enese eest hoolitsemine, endale teadliku ja hooliva tähelepanu pööramine pole alati lihtne. See nõuab kohati väga suurt tööd, mis ei pruugi eriti meeldiv olla. Vahel on vaja panna kalendrisse meeldetuletused, et teha midagi, mis praegu on tüütu ja ebameeldiv aga pikas perspektiivis suur-suur pai. On vaja koguda kokku kõik tahtejõud ja sellest käega löömise tundest läbi suruda, sest need väikesed tüütud asjad moodustavadki kokku täieliku ja täiusliku enesearmastuse.

Tugivõrgustik on enesehoolitsuses samuti väga oluline. Teate küll seda ütlust, et it takes a village. Laste, uue generatsiooni kasvatamine, nõuab tervet kogukonda. Tänapäeval kipub olema nii, et iga pere elab omaette. Ei ela mitut põlvkonda koos, kus kõik üksteist toetavad. Pole imestada, et emad põlevad läbi, sest ei suuda mingitele ettekirjutatud standarditele vastata. Ei suuda üheaegselt olla hea naine, ema, kodulooja, töötaja/tööandja, inimene. Ei suuda olla rõõmus, kõigega joone peal, ei oska end aidata, mille tõttu ei oska oma lapsi või lähedasi aidata. Ei suuda olla terve küla.

Kõik inimesed otsivad oma kohta ühiskonnas. Keskkonnas, sõpruskonnas, perekonnas. Kogukonnas. Kõik otsivad oma kohta. Aina enam tundub mulle, et moodustuvad erinevad kogukonnad, kus tehakse asju koos, selle pärast, et olla lihtsalt koos. Minu silmis on elus kõige tähtsamad just inimsuhted. (Teisel kohal on toidu nautimine.) Sellised, mis rõõmustavad, toidavad, kasvatavad. Murravad südame ja siis lapivad selle hoolitsevalt kokku, sest südame murdumine, rebenemine, tähendab kasvamist. Jälle on rohkem ruumi elutarkusele, kogemusele, armastusele.

Kirjutamine on ka enesehool, teraapia. Varsti jälle.

Advertisements

2 thoughts on “ENESEHOOL JA MAAILMAARMASTUS

    1. Anette

      Oi, see rõõmustab mu hinge kõige rohkem – kui natukenegi valgust kellegi südamesse paistab! Soe pai Sulle, armas Pille!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s