TAASSÜND?

Kui väga palju aega teiste blogide lugemisele ei pühenda, siis ei kipu ka ise kirjutama, sest tunnen, et olen silmakirjalik. Just natuke aega tagasi tundsin end veidi süüdi selle pärast, sest mind hirmutab, kui andmise-saamise tasakaal on paigast ära. Nägin alles hiljuti päris lähedalt, kuidas see inimsuhetes kõigile osapooltele haiget teeb ja pelgan. Aga give yourself a break, Anette. Tasakaal pole nii mustvalge.

Mu elus toimub praegu palju asju, enamus neist protsessidest käivad minu enda sees ja seetõttu olen üsna kõikuv, muutlik, fluktueeriv. Vahepeal on tunne jumalik ja järgmisel hetkel olen täielik blob. Seda kontrasti võib märgata kahe eelneva postituse vahel. Ma olen iseenda vastu nii karm praegu, et iga “vale” näoilme või rääkimistoon tundub mulle mu vigade nina alla hõõrumisena. Ja see on lihtsalt õudne. Ma olen alati olnud hästi teadlik oma tunnetest ja kogu aeg end ja teisi analüüsinud ning osanud end teiste inimeste emotsioonide ja raskuste eest kaitsta aga praegu ma olen nii avali ja ma saan kogu aeg haiget. Ma tean, et asi pole minus, kui keegi teine ebameeldiva või ükskõikse tooniga suhtleb aga ma ei oska end selle eest kaitsta. Isegi kui see välja ei paista, olen ma haavunud. See on minu jaoks midagi uut.

Tundub, et see rahulolematus on taaskord korrelatsioonis koduse korraga. KUIDAS on VÕIMALIK, et meil on IKKA nii palju asju? Üritan siit asju välja saada aga mingi seletamatu jõud nagu hoiaks tagasi. Võib olla on asi selles, et tulevikuvisioon on jälle muutunud ja jälle ebamäärane. Vahepeal oli üsna selge mõte see elamine täitsa endale saada ja oii, kuidas siis mu mõte lendas ja ma olin nii õnnelik. Aga siis ikkagi tundsime, et ei, ei soovi ja kõik need ümberehituse ja muu möllamise plaanid lendasid vastu taevast. See oli alles algus. Võib olla on asi selles, et ma lihtsalt olen end ära unustanud või tundnud, et seda kõike on minu jaoks liiga palju. Hakkasin suure hurraaga kaalu langetama aga oma peaga ma tegin endale liiga, eks. Siis olid lapsed tuulerõugetega kaks nädalat kodus. Kaks nädalat, sest ma ei raatsinud neid lasteaeda selliste imeliste ilmadega saata. Nad möllasid iga päev terve päev õues ja neil oli mõnus ja lahe ja äge ja mul oli hea meel, kui neilt korraliku kihi tolmu ja mulda õhtul maha sain pesta. Aga.

See intensiivsus stressas mu nii ära, et ma siiamaani pole sellest toibunud. Ma ei pannud seda ise tähelegi aga kui poolteist nädalat olid kõik lapsed iga päev kodus, siis mina olin ilma jäänud vaiksetest hetkedest. Praegu suudan meenutada vaid ühte hetke, kus ma ei pidanud valvel olema. Kui kõik lapsed ühel ja samal ajal puhkasid. Ja see oli ilmselt vaevu pool tunnikest. Ja nüüd, ma ei oska hästi lõdvestuda, kui mul ongi see oma hetk käes. Õhtul voodis und oodates pean kogu aeg end teadlikult lõdvaks laskma, sest keha lihtsalt tõmbab end pingesse ära. Lisaks taban ennast tihti mingitelt mõtetelt, mis justkui pole minu omad. Aga nagu on ka. Need hirmutavad mind aga eile vist hakkasin neid vaikselt embama. See on lihtsalt mu tume pool, mis ka armastust ja aktsepteerimist vajab.

Nagu ikka, üritan sellest pingest end välja siputada. Uus korrastamiselaine, uus enesehoolitsuse laine, mida mina enne näinud pole ja mida ma arvasin end mitte kunagi vajavat. Tore on näha muutuseid enda mõtlemises, näha potentsiaali selles, mille varem otsekohe maha kandsin, sest “see pole mulle”. Siis ei olnud. Nüüd on. Tasakaalu võib leida esmapilgul täiesti mitteseotud kohtadest. Ole avatud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
kuigi ma pean korras ja organiseeritud pesumajandust vägaväga oluliseks, siis ikka. pole korras.

 

Advertisements

KUIDAS MA EI OSKA

Ma ootasin, et kuus kuud pärast sünnitust hakkaks mu kaal iseenesest langema. Sest nii on eelmistel kordadel olnud. Ei hakanud. Tundsin end nirusti, rentisin õega kahepeale elliptilise trenažööri, et iga kell sellel sõtkuda saaks. Kaal ei liikunud aga võhm kasvas. Kuna kaalunumber ei muutunud, siis tundsin end jälle nirusti ja võtsin endale appi kalorite ja trenni ja kaalu ja vee joomise jälgimise äpi. Hakkasin siis kaloreid kirja panema ja nonäedsasis, kaal hakkaski langema ja päris kiiresti. Kuni jälle seisma jäi. Siis loobusin kalorite lugemisest ja hakkasin tunde pealt tegema.

Aga. Siin on nüüd konks. Kas see on ikka see päris tunne või olen jälle kohas, kus piiran end absoluutselt kõigega ning jätan keha nälga? Kui ma kaalu langetamise käsile võtsin, siis ma pelgasin kohe alguses, et see võib mu endasse neelata. Niimoodi, et ma olen lihtsalt õnnetu ja haige. Et see muutub kinnisideeks ja ma ei oska enam asju mõistusega võtta ja lihtsalt teen endale haiget. Need numbrid mu ees ekraanil sõidavad intuitsioonist ja kehatunnetusest lihtsalt üle. Need võtavad kogu mu elu üle. Ja ma ju teadsin seda enne ka, et nii võib juhtuda ja tõenäoliselt juhtubki.

Kui ma teist last imetasin, siis juhtus minuga sarnane asi. Ma piirasin oma toitumist väga tugevalt (hirmuga, mitte äppidega) ning ühel hommikul ärkasin üles väga tugeva pearinglusega, mis jätkus järgmisel päeval koos terava peavaluga ning mille tõttu ma lõpuks EMOs käisin. Sealt saadeti mind koju sõnadega “söö, joo ja puhka”. See oli minu esimene väga jõhker migreen. Varasemalt olin kogenud nägemishäireid ning kerget peavalu, mis vihjasid, et miski on korrast ära aga ma otsustasin neid märke ingoreerida, liigitada need lihtsalt stressi alla. *nagu stress oleks ilgelt lihtne*

Tundub, et kui kehal on millestki puudus, siis ta hakkab migreene tootma ja kuskil kaks nädalat pärast seda, kui ma kaloreid lugema hakkasin, sain sellise migreenihoo, et midagi hullu. Olime siis perega Hiiumaal ning kogesin ka kõnehäired, mis ei jäänud ka Kle märkamatuks. Ja nüüd paar päeva tagasi ärkasin peavaluga üles, mis halvas kogu mu hommikupooliku ning eile õhtul algas järgmine hoog, mis õnneks laseb elada aga annab endast kogu aeg märku.

Mu keha on korra nälgimist kogenud. Olin siis väga noor, väga hea tervisega ning keha talus palju, kuni ma ei pidanud enam näljutamisega tähelepanu püüdma. Aga nüüd – mu keha on läbi teinud kolm rasedust, käsil on kolmas imetamisperiood ning mu ressursid on läinud sinna. Ja lähevad siiani. Seega, kui hoian keha näljas, saan vastutasuks migreenid. Ja see on samaaegselt miski, mis on nii kohutav ja miski, mille eest olen tänulik. See muudab olemise nii abituks ja talumatuks, et tahaks lihtsalt pildi tasku visata, et jumala eest enam sellist asja kogema ei peaks. Aga samal ajal annab kehv enesetunne (väga-väga jõhkralt kehv enesetunne) märku, et ma teen midagi valesti ja on aeg end  p ä r i s e l t  kuulata. Või isegi vaadata – kui mu niigi tumedad silmaalused lähevad veelgi tugevamaks ning peeglist vaatavad vastu aukus ja väsinud silmad…

Oeh, aga ma päris täpselt ei oska. Ja see teeb mind õnnetuks, et kuidas ometi. Kuidas ma teen endale niimoodi liiga. Miks ma end ei usalda, miks läheb teiste arvamus mulle nii korda, mille pärast ma seda üldse teen või teha tahan või…? Eesmärk on ju ennast hästi tunda, nii alguses, protsessis kui ka nö lõpus. Miks on siis nii lihtne endal käest kaduda.

Eks see raske olemine on ka osa protsessist, kõik ei pea ka ilmtingimata mõnus olema aga praegu on kindel see, et senine viis mulle ei sobi. Tasa ja targu?