SUVETORMID

Käisime eile ema ja õega nende sünnipäevade puhul Kiusis söömas ja juttu ajamas. Rääkisime lastest ja lapsepõlvest, emadusest ja suhetest, inimestest ja suvetormidest. Vahepeal hakkas natuke valus, sest kohati polnud üldse lihtne aga kinnitasime emale, et päris värvikas ja mõnus lapsepõlv oli.

Suvetormidest rääkides ei saanud üle ega ümber 1998. aasta suvest, kui õde oli täiesti vastsündinu. Õde hüüatas selle peale väga dramaatiliselt, et see oli KAKSKÜMMEND AASTAT TAGASI! Räägi veel reaalsuskontrollist. Ma olin 5-aastane, nagu mu tütar praegu. Tuul sahmis, äike sähvis, vesi lahmas, mitu puud langes. Õues oli väga soe. Isa käis maja eest vett ära lükkamas – mäletan, kuidas seda aknast vaatasin.

Ja ma täna hommikul mõtlesin jälle selle tormi peale. Ja just sellest, kuidas isa oma oranžis särgis ja helesinistes pükstes seda vett lükkas. Kuidas väikesed lained tema ees liikusid ja muru sisse laiali voolasid. Jäin täna hommikul vannitoas korraks kangeks, kui mõistsin, et mu vanemad olid siis sama vanad nagu mina praegu. Apikene. Mu ema on öelnud, et kui õde sündis, oli tema elus kõik nii hästi paigas. Mina ja vend olime piisavalt suured, et endaga arvestatavalt toime tulla. Kodus olid kõik asjad õigesti ja oma kohtadel ja korda oli lihtne hoida.

Ja nüüd ma siis võrdlen seda elu ja enda praegust elu. Seda, milline ma olen lapsevanemana, milline koduhoidjana. Absull pole kodu korras ja mu süda igatseb seda nii väga, et iga hetk, kui ma tunnen, et JÄLLE pole meie asjadel oma kohta ja seetõttu on segadus, muutun nii vihaseks ja ärritunuks. See mõjutab nii suuresti seda, kuidas ma oma lähedastega suhtlen. Olen viimase nädala jooksul end täiesti siniseks vihastanud ja tõelise lõvi kombel möiranud ja suisa asju visanud. Lihtsalt nii nõme. Aga no parajad sigadused on ka kokku keeratud. Tahaks juuksed peast ära tõsta vahel, sest lihtsalt uskumatu, milliste ideede peale võivad igavlevad ja suure energiaga lapsed tulla.

Ma olen vihane, et ma ei suuda seda hallata, ei oska end kokku võtta ja asju paika panna. Ma olen vihane, et ma ei jaksa kedagi võõrustada, kõige vähem oma laste sõpru, kellega oleks neil lahe mängida aga ma tunnen, et ma olen päeva lõpuks siis täielik närvipundar. See on lihtsalt nii pingeline ja ma väsin. nii. ära. Ma olen vihane, et mul pole energiat perega midagi koos ette võtta, sest nii palju lapsi ja nii palju inimesi, kes minult kogu aeg midagi tahavad, midagi nõuavad, tõmbavad mu energiast nii tühjaks ja mul ei ole eriti aega iseennast toita. Ma olen vihane, et kogu selle tornaado sees pole minul ja Kl aega olnud täiesti kahekesi olla, ilma et pea kohal hõljuks ähvardav kohe-ärkab-üks-või-mitu-last-üles- või kahtlaselt-vaikne-on-pilv. Ma olen vihane, et ma vihastan K peale, kui ta mind pärast väsitavat päeva puudutada tahab ja mina olen nagu ÄRA KÄPI MIND, KOGU AEG KEEGI TAHAB MULT MIDAGI.

Niiet natuke raske periood on. Kogu selle hammaste tulemise ja suuremate laste igavusest sigatsemistega. Ma tean, et varsti läheb kergemaks ja ma südamest loodan, et mu lapsed ei mäleta seda, kuidas ema nende peale karjus vaid seda, kuidas me Paulale üllatuseks miljoni maasikaga hiiglasliku küpsisetordi tegime. Sest mina ei mäleta oma ema karjumist vaid seda, kuidas ta õunakoogist üle jäänud kaneelisuhkrused õunaviilud meile süüa andis.

õde ja ema ja Biik emadepäeval

Loon oma ellu täielikkuse ja külluse tunnet. Korras on meie kodu, meie pereelu ja minu sisemaailm. Valgus.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s