NAGU TELLITUD

Eile oli meil Kga selline klassikaline isiksuste clashimine. Või siis meile omane lahkheli. Hommikul ajasime üksteisel tuju pahaks ning päeva lõpuks tundsin mina, et mind on räigelt lugupidamatult koheldud, ma olin vaheldumisi vihane ja kurb ning ma ei kavatsenud seda nii jätta ja eriti ei palunud enda käitumist selgitada, pigem nõudsin.

Asi ähvardas väga kiiresti suureks tornaadotüliks tõusta aga tajusin teiselt poolt siirast soovi asjadest aru saada, mis muidugi absoluutselt ei vabandanud eelnenud käitumist, sest nii lihtsalt. ei. käituta. Aga võtsin tuure natuke maha, sest nägin, et pean end temale arusaadavamalt väljendama. Nõudsin temalt midagi sellist, milleks ta pole võimeline. Vähemalt mitte sellisel moel nagu mina seda teen või tol hetkel temalt ootasin. Ja see arusaamine lõi meile pinnase, kus me mõlemad saime väga avatult rääkida sellest, kuidas me maailma näeme ning aktsepteerida üksteist sellisena nagu me oleme. Sest me kumbki ei ole ei vale ega õige või see, kuidas me asju teeme on teisest kuidagi valem ega õigem.

Kuna ma olen viimastel päevadel väga süübinud Myers-Briggsi isiksusetüüpide sisse, siis ma hakkasin sellest lähtudes rääkima iseendast. Kuigi mul on tunne nagu ma ainult sellest räägikski, kuidas ma maailma näen ja see on minu jaoks juba nii tavaliseks muutunud, siis saan nüüd aru, et väga paljudel on tegelikult väga raske aru saada sellest viisist, kuidas minu isiksusetüüp maailma näeb. Kui sügavale mu tunded ulatuvad, kui palju mu sees korraga toimub ja miks mul on kohati isegi endal raske selles kõiges orienteeruda.

Kl on iga asja jaoks kindel sõna aga minul on iga asja kirjeldamiseks miljon erinevat viisi. Tal hakkab meie vestluste ajal vahel pea valutama. Kui tal muidu töötab mõte väga kiiresti ja teravalt, siis tunnetest aru saamine ja nende kirjeldamine võtab tohutult energiat. Ta ei mõista tihti ka minu tundeid, isegi kui neid selgitada püüan aga tundub, et ei peagi läbinisti mõistma. Aitab ka teadmine ja aktsepteerimine.

Rääkisin sellest, kuidas mul matemaatikatunnis olid tehteid lahendades numbritel isiksused, omavahelised suhted, tekkisid erinevad lood ning kõik see toimus mu sees väga loomulikult, iseenesest, ilma pingutuseta. ja sellest, kuidas siis, kui me kallistame või musitame, on mul alati silme ees erinevad visuaalid, millega kaasnevad tugevad tunded. Oleme olnud üleni kuldsed keset sädelust ja tunne on nii täielik ja külluslik. Oleme olnud keset suuri troopilisi lehti ja tunne on samamoodi külluslik aga teatava kerguse ja sügavusega. Mõnikord meid pole üldse ja mu silme ees on punased-valged-mustad geomeetrilised moodustised või pastelsed kosmosemullid. No ühesõnaga, mu sees toimub kogu aeg midagi. Selle pärast mulle meeldib end vahel igapäevaelust välja lülitada ja mängida Solitaire’i näiteks. Sest siis hakkab kogunenud info end selgeks mõtlema ja see ei nõua minult pingutust vaid juhtub justkui iseenesest. Mõtetele on vaja lihtsalt turvaline ruum tekitada, kus nad siis oma elu elada saavad.

K jaoks tundub see vist natuke ohtlik. Kuna ta seda ei mõista ning tunneb, et see on miski kontrollimatu ja suurem kui tema või mina, siis ta väljendas muret imelike mõtete pärast. No selliste, mis võiksid viia raske õnnetuseni või vigasaamiseni. Ma sain täiesti aru sellest mõttekäigust aga kinnitasin talle, et see oleks juba haigus ning üsna suure tõenäosusega ma annaksin talle sellisest asjast märku. Ning kuigi vaevlen ka tumedate stsenaariumite küüsis, siis viga ma kellelegi (ka endale) ei tee. No et, kui ta meie laste pärast muretseb, siis olen kindel, et ma muretsen rohkem.

Rääkisime ka sellest, kuidas me raskete tunnetega toime tuleme. Minu jaoks oli suur kergendus kuulda, kuidas ta heidab rasked tunded oma õlgadelt maha nagu seljakoti ja nii ongi. Kõlab nagu väga lihtne elu. Minul on lihtsam rasketest teemadest üldse hoiduda, sest mu tunded on nii tugevad ja mitmetahulised, et nendest läbi töötamine võtab kaua aega ja palju energiat. Tihti ma ei saagi mingist tundest täielikult lahti ning iga kord selle põhjustanud asja meenumisel on tunne nagu kuum ora lükatakse mulle kõhtu. Vahel on tõesti tunne, et ma ei suuda oma mõtteid ja tundeid kontrollida ning kohati on isegi füüsiliselt nii talumatu olla, et võtab väänlema. Eile juhtus toidupoes näiteks nii. Selline olukord tekib tavaliselt siis, kui tunnen, et mu ümber on liiga palju müra ja ma ei kuule end päriselt mõtlemas. Selle vastu aitab iseendaga üksi olemine. Viis minutit õues omaette istumist võib mu hinge tohutult toita. Ja omaette kirjutamine.

Viimased lahkhelid oleme Kga nii mõnusasti selgeks rääkinud, varem pole mul sellist rahulolu ja täielikkuse tunnet olnud. Meil on ühesugused vajadused aga nende tähtsus on täpselt vastupidine. K puhul on emotsionaalse läheduse eelduseks füüsiline lähedus ja minul on enne füüsilise kontakti võimalikkust vaja emotsionaalset ühendumist. Ja kuigi see tundub nagu dealbreaker, siis tegelikult on asi väga lihtne. Kuskilt tuleb lihtsalt alustada. Ja kui sellest kohast üle saada, sujub edasine mängleva kergusega.

Ma olen praegu hästi pöörases õppimisprotsessis, kus ma õpin tundma ennast, oma partnerit, meie suhet. Ja ka suhtlemist teiste inimestega. Täiesti uskumatu, kui palju on võimalik õppida ja kasvada ning avastada, et mu süda on määratu ja võimed piiritud.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s